Selleks, et armastada kedagi, armastada maailma või armastada elu, peab esmalt armastama iseennast. Tingimusteta. Mõnikord on see lihtne, kuid enamasti üsna keeruline.
Me kasvame üles teadmisega, et oma vanemate armastus tuleb kuidagi välja teenida. Tuleb mõelda, rääkida ja käituda vanemate poolt seatud raamide sees. Kõik kollektiivid, alates lasteaiast, eeldavad, et me osana sellest suurest organismist toimiksime pidevas kooskõlas ümbritsevaga. Kohaneksime ja kohanduksime, käituksime ootuspäraselt. Lõpuks ei tea me ise ka väga täpselt, kust algab "mina" ja kus lõpeb "meie". Me õpime ootustele vastama, et saada positiivset tähelepanu. Me õpime unustama või salgama oma vajadusi, häbenema oma puudusi ja eksimusi, varjama oma ebaõnnestumisi, sest meie kogemus ütleb, et eksimine ei ole inimlik ja armastuse pälvivad täiuslikud.
Me nõuame endilt aina enam, iga aastaga aina suuremat täiuslikkust, mis peab väliselt vaadeldav olema, peab väljenduma meie igapäevases elus materiaalselt ja emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt. Raamatupoed ja veeb on täis kõikvõimalikke nõuandeid, kuidas saada kellekski, kes on lõpuks ometi kui mitte täiuslik, siis vähemalt selles suunas teel. Igaks elujuhtumiks on oma vastav juhtumianalüüs. Vahet pole, kas sul on probleem lähisuhetes, kehakaaluga, eneseteostusega, kroonilise masenduse või nutitehnikaga, ikka on keegi, kes on juba väga täpselt sõnastanud, millist teed mööda oleks arukas oma eesmärgini jõuda. Mitte üks analüütik ei ütle, et ah kui armas, et sa ei viitsi tõusta kell viis, mediteerida kolm tundi, samal ajal naeratuse saatel joostes ja ülitervislikku hommikusööki valmistades; ja miks ka mitte selle kolme tunni sees teha ära suurem osa päevatööst (hommik, teadagi, on ju kõige produktiivsem aeg, ikka palju targem kui õhtu ;) ). Eriti edasijõudnud kindlasti lahendavad selle napi aja sees osavalt ka oma lähedaste probleemid logistika, õigekirja ja internetiühendusega ning pakuvad igale ettejuhtujale piisavalt emotsionaalset tuge (kasvõi profülaktika mõttes, sest noh, nad on ju nii head :) ). Psühhoanalüütikud räägivad su rikutud lapsepõlvest ja sa hakkad arvama, et ilusat aega pole elus olnudki. New age´i inimesed räägivad, kuidas sa oled juba enne sündi otsustanud just selle isikupärase hädaoru kasuks ja pead nagu kannatustes karastuma nagu teras. Miskid eriti vaimlised inimesed õpetavad, kuidas sa peaksid oma sisemise lapse äratama, kes su õigele teele juhataks, sest ega sa ju ei tahtnud olla niisugune saamatult tõmblev täiskasvanu.. Ja nii edasi. Seda loetelu võiks jätkata surmani, sest sõnavabadus ja tehnikaimed on andnud inimestele piiramatu võimaluse teisi ja veidi rumalamaid korrale kutsuda.
Mina ei taha ennast umbes 23 tundi ööpäevas vaevata mõttega, et ma juba enne siia ilma tulekut otsustasin suunduda püsieksponaadiks kannatuste karika külge. Või ennast süüdi tunda, et ma iga aastaga kaotan vaikselt oma füüsilist tervist ja täiesti tasakaalustavalt kasvatan kehakaalu. Või olla õnnetu, et mu sisemine laps vaatab mind kurja näoga ja tuletab meelde, kuidas ma lubasin suurena iga päev jäätist süüa (ma ei salli jäätist üldse!). Või häbeneda, et mul ei ole suurepärast sirgjoont mööda karjääriredelit. Või mis veel halvem, et mu elu ei ole täidetud katkematu naeru, nägemuste ja materiaalse küllusega, rääkimata õnnestavast ülipikaajalisest lähisuhtest.
Ma olen absoluutne egoist. Südamerahus. See hoiab mind kenasti kahe jalaga maa küljes ja püstiasendis. Egoistina võin ma vedeleda lõunani voodis koos Bukowski või Vonneguti või jumal teab kellega. Võin teha üliusinalt füüsilisi harjutusi või personaalseid mõtterännakuid just siis, kui mulle sobib. Võin ennast rõõmuga aeglaselt tappa rohke töötamise ja vähese unega, kui olukord seda nõuab. Võin öelda inimestele väikeseid koledaid asju, nagu näiteks: ma ei saa üldse aru, misasja sa räägid; ausalt öeldes, mul on küll savi; ära tule mind õpetama; sul on ikka erakordselt koledad kingad täna vms. Ja kõik inimesed võivad minuga just täpselt samamoodi käituda. Nad võivad elada oma elu endale meelepärasel moel, rääkida seda, mis südamel või lipsab kogemata üle huulte, võivad isegi vihastada ja päris raevukad olla, kui neil seda juhtumisi vaja on. Muidugi, ma loodan väga, et nad seejuures miskites ametlike seaduste piirides püsivad, aga ülejäänu on ju kokkulepete küsimus. Egoistina ma mõistan neid. Neil on ka õigus teha vigu, õigus käituda või väljenduda valesti, õigus olla väljakannatamatult inimlik ja samas...olla hoitud ja armastatud. Olla väärtuslikud. Olla ainulaadsel moel osa elust ja maailmast.
Siinne maailm on duaalne. Kuitahes me ei püüaks luua idealiseeritud pilti, kus puuduvad tumedad toonid, maailm sellest ei muutu. Iga kord, kui me seljatame ühe probleemi, tekib uus, kui me lahendame ühe ebakõla, kuuleme veel veidramaid... Duaalsus. Ka väga vaimsele elule orienteeritud inimesed võiks natuke rohkem mõelda, millised nende elulised vajadused on rahuldamata ja alles siis lahendada mastaapseid ülesandeid. Duaalsuses on välistatud ühesuunalisus. Tasakaal duaalsuses on ju tasakaal hea ja halva, õige ja vale, tumeda ja heleda vahel. Muidugi meile meeldiks, kui seda helgemat poolt oleks rohkem. Ka see on inimlik- tahta alati enamat. Kuid kas see "enam" peab olema kõigil sarnane? Oma tillukese elulõnga puhul on meil ju otsustusvabadus. Vabadus otsustada ise, milliseid vigu ja kui palju me teha tahame, vabadus otsustada oma pisikeste igapäevaste tegude üle, vabadus mitte anda endale hinnanguid ja mitte tappa oma elurõõmu kellegi teise meeleheaks.
Miks ma nii rõõmuga egoist olen? Sest vaadake, mida mul oleks anda, kui ma ise oleksin õnnetu- jagan rahulolematust? Kui ma oleksin kindel, et maailm on hädaorg, noh, kuidas ma siis saaksin aidata kellelgi üle selle oru nõlva piiluda? Kui ma usuksin, et selles elus inimesena läbikukkunud, siis puhttehniliselt poleks mul võimalik vigade parandust teha, ma ei saa ju alustada nullist. Kui ma püüaksin inimestele meelepäraselt käituda, siis...inimeste ootused on erinevad ja vastandlikud, ei saa olla kõigile meelepärane. Kui ma püüaksin väga empaatiliselt kõiki mõista ja aidata, siis enamasti ma teeksin karuteene- võtaksin ära inimeste sünnipärase õiguse õppida oma vigadest ja tunda uhkust oma saavutuste üle.
Jah, nii ma siis olengi egoist. Ma armastan oma elu ja seda naljakat maailma koos nende uskumatult eripäraste inimestega. Isegi kui ma vahel vihastun või kurvastan, on see ikkagi üks imepärane seiklus, mille kulg on ettearvamatu. Lõpp-punkt on ju sama.
