Ma olen täna olnud kuidagi sisemiselt värisev. Ma ei oska seda kirjeldada. Nagu hinges üks silm naeraks ja teine nutaks. Ja mingi vaikne ärevus on...vibratsioon. Just veidi aega tagasi ajasin suhkrutoosi ümber.
Sain kingitusi, lihtsalt niisama :) Raamatuid ja sepikut ja komme (mida ma ei söö, aga kinkija ei pea seda teadma :) ) Nii armas, äitäh, head inimesed, kes te mu päeva rõõmsaid üllatusi tõite!
Heie:
Loomisringides liiguvad väed rütmiliselt, tekivad mustrid, mille toel on võimalik midagi teha. Siis öeldakse, et õige aeg on ära oodatud.
Kui meile tundub, et meil on vaja midagi teha paljudele inimestele, siis on vaja, et ajahetk oleks väga täpselt valitud.
See, mis me loome, on alati meiega koos.
Seda peab lihtsalt kuulama mitu korda.. Loomisest, eludes loodud võimalustest ja tehtud otsustest, eetikast ja muust sellisest.
Jätan siia meeldetuletuse, et see sobib alati uuesti kuulamiseks. Vähemasti mulle.
Niipea kui ma selle kirja sain, vahetas Heie teemat ja läks üle astroloogilise päevaseisu arutlusele.. Mis omakorda oli ka tegelikult väga mitmekihiline ja väga järelkuulatav.
Ma ei tea kohe, kus mu mõtted hõljuvad. Kirjutamine on raske. Aitab tänaseks!
Eile räägitud Neptuni Orcuse vastasseis on jõuliselt toimima hakanud. Pikaajaliste seisudega harjub, märkame seda, kui toimub muutus. Tagantjärele, kui seis on möödunud, saame mälestustest teada, mis tegelikult toimus.
Heiel on selline muutus, et magab kahes osas, öösel ja päeval.
Unenägudes toimuv võib kesta kuid, võime saada väga ajamahuka info lühikese une ajal. Unenäoreaalsusest rääkides on raske leida õigeid sõnu ja mõisteid. Peale rääkimist vorm lahustub ja kuulaja peab looma oma vormi, mida elustama kuuldut, muidu pärast ei mäleta, mida räägiti- puudub oma vorm räägitule ja jutt jääb arusaamatuks.
Neptuni Orcuse seis loob olukorra, kus sõnumite sisu ei jõua kohale, tekivad arusaamatused. Inimesed annavad sõnadele erineva tähenduse, kasutatakse termineid erinevas võtmes. Sel juhul isegi kui inimesed räägivad samal seisukohal olles, tekivad ikkagi möödarääkimised ja mittemõistmised. Selles nihkunud reaalsuses- küsige üle, küsige, mida mõeldi, laske täpsustada ja selgitada. Tehke seda rõõmsalt ja rahulikult, sest kõigil ongi erinev reaalsus.
Häälestus v loits v maagiline vormel_ on nagu on, kui tuleb, siis tuleb, kui ei tule, siis ei tule, igal juhul on hästi!
Meie ühisväli on see, mida kõik ühiselt teadvustavad.
Arv 22 on väga jõuline arv, üks viis, kuidas tõlgendada maailma loomist.
Heiel on tehtud kaart astro.com´is, kus on praegune seis näha. Orcus on Neitsis ja Neptun koos Veenusega on Kalades. Pikkade seisude puhul samastutakse ühe jõupoolega ja teine pool delegeeritakse välja, kellegi, millegi peale. Seal juures on ka Saturn, mis tekitab sekkuvat jõudu, mis ei lase uneleda. Orcus tekitab tunde, et midagi peab elust kaduma ja siis võib juhtuda, et vormide ärapühkimist lükatakse kellegi teise peale. Tehakse etteheiteid stiilis "Mis sa uneled seal", aga teisel on teine reaalsus. Märgake oma reaalsuseloomet, oma maailma seaduste loomet. Põrkudes teiste maailmadega, siis vähemalt uurige neid enne, kui hakkate sekkuma. Vaadake, kas suudate ennast ja teisi austavalt luua Meie´t.
Suured jõud nõuavad eneseteadvust, see on nagu karussellil- oled kas serval ja ei näe midagi või oled keskel. Mina olen Mina- ütle seda, kui on tunne, et jõud kaob. Ära keskendu arusaamatule, vaid keskendu hingamisele. Peale Heie kuulamist võiks teha kümme sisse- väljahingamist, et tuua oma kese jälle endasse.
Heie räägib, kuidas luua vahendeid ja räägib kividest :)
Oh, ja siis on astroloogia, mida trükkida ei jaksa, aga kuulan huviga :)
Oh, päev, päevake... Varahommikust alates negatiivne info. Mured, mured. Ja huvi minu murede vastu ka. Ma olen vilets vastaja. Üks terviseprobleem on, mida ma olen püüdnud mõista, aga noh... targemaks pole saanud. Ja selle üks-ühele jagamine on loonud olukordi, kus kuulen õpetusi, mida õpetuste jagaja ise kindlasti peakski järgima, aga mind väga edasi ei vii. Vaatan nüüd asju tagurpidi- millist nõu ma olen ise andnud? Ehk on vastus hoopis seal... Veidi pärast keskpäeva olin juba kodus ja siin laabub kõik rahulikult :) Selleks kodud ongi :)
Täna on aega rohkem ja otsustasin, et kuulan kaks vestlust järjest. Paraku jääb siis 28. tekst vahele, aga miskipärast oli tunne, et nii on õige. Eks ma seda vahepealset kuulan siis homme :)
27. jaanuari video:
See on üks väga sügav ja mõtestatud Lubaduste Loeng.
Lubadused jagunevad ajalisteks ja ajatuteks. Ajalised- nt luban hoolitseda mingisuguse objekti eest, nt maja, et see kestaks jne. See lubadus annab lisaväe. Loodusjõudusele on antud käsklus ja lubadus kehtib ka siis, kui hing lahkub. Uues elus võib maja hoidja hakata arheoloogiks, et saaks ikka lubadust pidada. Neist lubadustest saab lahti lasta. "Stop! Mina loojana seda loomisliini enam edasi ei vii!" Suhetest- paljud laulatavad ja lubavad igavest armastust, kus just see konkreetne teadvus on seotud minuga. Seda soosib ka kiriklik rituaal. Tulemuseks võib olla see, et neid lubadusi on palju antud ja kui lubatud objektidele tekib sama elu- ja ajaruum, siis võib elustuda kümneid lubadusi, mis on seotud partnerlusega. Kui neid suhteid üritatakse jätkata kõigiga korraga... See energiakogum, mis meid seob kellegagi, näitab, et meil on ühiselt loodud loomisruum ja ja oleks vaja mõelda, kas ma olen nõus jätkama seda loomisliini. Välja astumiseks tuleb teadvustada antud lubadus või nende rida. Praegu need vanad lubadused võivad jõuliselt esile kerkida.
Lingvistika- kannatuse kaks tähendust :) Elu mõte ei ole konkreetsete tegude tegemine, vaid nende tegemine teatud viisil.
Eetikapõhised lubadused nagu olla aus, arvestada kõigiga.. kohe kui ta sellest lubadusest eemaldub, need loodusjõud toimivad nii, et see on kohe tunda. Nii mõni saabki varastada ja valetada, aga mõni mitte.
Pythagorase koolid ja vaimne puhtus..Budistlikud koolid ja koolkonnad. Need õpilased on nüüd maailmas laiali ja püüavad mõista, kas lubaduse pidamine ikka on tänapäeval mõistlik.
Tarkuse jagamine. Ühisväli. Õpetuste moonutused.
Maailma kõige mustemad teod tehakse kõige puhtamast valgusest.
Siis on ülevaade sellest, kuidas Pluuto sünnikaardis annab arenguks võimalusi.
Pluuto seisude ajal on nii, et mida üksikumaks jäädakse, seda raskem on- otsige abi! Jagage seda, mis hinge peal on. Ühiselt ehk saadakse abi. Kiirabi korras saab Heiet kõnetada Skype´s, kui on vaja vana uskumust vabastada, siis teetatervendusega saab aidata ja see võtab minuti või kaks. (Castaneda taotluse-tehnika). Tasu on kas annetuslik või enesearengu ühik- samaväärne tegu kellelegi teisele, et asi läheks edasi :)
Ja tänane loeng on siin:
Neptuni ja Orcuse vastasseis ja Uraani ja Pluuto kvadraat jäävad meid nüüd saatma järgmisteks nädalateks. Kalad, Ambur, Neitsi ja Kaksik - ristile lisab väge Saturn Amburi alguses. Sünnikuu aktiveerumine taevas liikuva transiitse Kuuga... Kuu kõvad ja pehmed ajad- neist annavad märku ka juuksed, kas on pehmed või mitte :) Ühtedel aegadel jäävad söed tükkideks, teistel aegadel põlevad puud hästi peenikeseks. Marsi seisude põhjal peaks tööplaane tegema kaheks aastaks.
Enesetunne praegu sõltub sellest, kas mu enese keskpunkt on paigas, et ei ürita kedagi panna looma enda elu, ega ei sekku teiste ellu. Piirid kipuvad kaduma ka alkoholi ja uimastiteta, oled nagu siil udus. Tänu Orcuse mõjule, mis on sarnane Pluuto omale, kaob pinnas ka ära. Neptuni seisude puhul on kõik väga segane või väga selge. Vaatame nina ette, on udune, vaatame kaugemale, on selge. Piirideta ollakse selles meeleseisundis, mis piiride kukkumisel on- õnnelikkuse seisund, mureseisund, rõhutus, segadus- kõik kestab pikalt, nagu läheks kelguga edasi.. Ega peale teadvustatud meditatsiooni muu ei aitagi. Mõistetakse ennast valesti ja ka teisi valesti. Samal ajal võivad välgatada väga selged nägemused. Ja see kõik on samaaegselt.
Heie ei taha üks ühele nõu anda, avaliku küsimuse puhul ehk vastab, kui võimaluse leiab.
Unedes tuleks märgata lagunemisi või midagi, mis vajaks uuesti tegemist v teisendamist.
Kui meil on inimsuhetes arusaamatused, me toetume tihti selle, mida pole- ei saa, ei saa aru, ei helistanud jne. See loob kannatust, sest toetuda ei saa sellele, mida pole.
Midagi uut teevad alati need, kes ei oska, sest nii õpitaksegi.
Neptun võib täna välja tuua selle, kas meis on armastust. Kui pole, tuleta meelde, et igal hetkel hingad sisse Maa jumalikku armastust.
Too kese teiste pealt endale, avasta, kuidas endas murrad valgust nii, et see teistele mõjub.
Neptuni ajal kaob reaalsustunne, kui me keskendume teistele.
Maanduseks on vaja suhet Maaga, aga ehk ka mõne taevakehaga, nagu Heiel Päikesega. Neptun loob võimaluse luua neid otsesuhteid kõigega. Tere on maagiline sõna meie keeles, see tähendab, et olen valmis suhteks, energiavahetuseks, koostööks, loomisringiks. Tere avab, tänan, aitäh, sulgeb loomisringi.
Neptun ja Veenus võimaldavad aja mitte märkamist, Must Kuu toob hingest välja sinna korjatud tumedaid varje, tulevad välja kõik need ei´d, millele me enam toetuda ei saa.
Me ei ole kunagi üksi, me oleme ise kõik sulgenud ja loonud mustri, kus midagi on puudu. Märkamata seda, et on lugematu hulk võimalusi, mis on kättesaadavad. Külluslikkust on küll- meil on õhk, mida hingata, päikesevalgus, igal aastaajal on oma küllus, mida kasutada.
Selle päeva imeline rahu kestis täpselt keskpäevani. Siis algas...traumad...traumad...traumad. Luumurd, luuvalu, lihasevalu, lihasepõletik, peavalu, hingevalu ja hingevalu, psühhotraumad.
Alles mõni minut tagasi astus viimane inimene uksest ja ma lükkasin telefoni hääletule režiimile. Nüüd tuli piir ette. Oli erinevaid olukordi, kus pidin kutsuma kiirabi, suunama arstile, homöopaadile, naiselikkuse äratamise laagrisse, massaaži.. Ja täiesti imelik, aga inimesed tulid küsima, et mis aitab, et kas ma saaksin midagi ise teha, kas ma saaksin öelda, miks neil midagi viga on. Oh, ma ju ei ole mingi tervendaja, eks ole, aga siin nad olid ja ootasid abi. Ja teadmised tulid, äkki, kusagilt. Mingid pildid, nimed, mõtted, laused.. Kummaline. Ma olen ikka arvanud, et ma pole selleks valmis...pole teadmisi piisavalt, pole oskust taibata, kuidas mitte võtta kelleltki tema isiklikku õppetundi, et abi ei teeks veel enam haigeks või õnnetuks.
Ma sain väga teravalt aru, kui oluline on eristada nende inimeste tundeid ja mõtteid enda omadest. Keskendusin ainult infole. Selle vastuvõtule ja jagamisele.
Üks küsimus jäi vastuseta. Tuli tuttav ja tahtis teada, mis suunas ja kuidas ta võiks ennast vaimselt arendada. No vot, sellel kohal sai mõistus otsa. Ma plaanisin tegelikult ärgates, et een tööd, et teen kohe palju ja hästi ja südamest. No ma tegin, aga töö sisu oli hoopiski ootamatu. Elu ikka üllatab igal sammul, võiks olla tänase päeva moto :) Oh, ja mitmed inimesed aitasid mind, mitmel erineval moel kogesin abi ja toetust :) Aitäh teile kõigile, kallid olete ja head teiegi eludesse :) Igatahes olen ma sellest päevast täpselt samal moel väsinud kui ikka, nagu oleks tavaline päev olnud. Ei midagi raskemat või keerulisemat. Aga millegipärast tahaks silmi kinni hoida.
Otsustasin, et kuulan oma õhtuse tee (õun ja kaneel ja must pässik) kõrvale Heie 26. jaanuari jutu.
Niimoodi siis... Heie räägib, kuidas Uraani ja Pluuto pingeseisus tabada see energia, mis peab vabanema. See võib olla niivõrd pikalt olla samastunud iseendaga, et tundub ürgse enda osana. Nad haagivad end igapäevaelu sündmuste külge tööl, sõprade ja sugulastega suhetes, tundub nii oluline, et mööda ei saa, aga teeb haiget. Lahkuv muster kriibib, rõhub, surub jne, tunnuseks on peen hingevalu. Kui ei taipa, et see on lahkuv muster, siis tekib vastureaktsioon, arusaamatused. Kui tundub, et tavaline asi tekitab hinges liikumise, mille kasvu ei taha, siis tuleks jätta see oma tähelepanust välja, mitte hakata selles sorima. Uurimise tulemusel hakkab see ainult kasvama ja pinda käima. Kõiki häid tegusid tuleks märgata ja võimendada! Muu jätta tähelepanuta. Näiteks võib öelda "Stop! Aitäh! Ma ei tegele sellega!", kui peab tegutsema, siis tuleb määrata mõttes aeg, mis lahendusele kulub või mis kell te sellega tegelete. Plejaadide juures on lisa-aktiveerija, komeet Sirius. Komeedid on arengu kiirendajad. Ta on roheline ja kõnetab meid südamest südamesse. Kõik, kes on olnud armunud, teavad, mis tunne see on. Avaneb südamechakra. Kõik, kellesse me armume, on abivahendid Suure elu ja meie loo vahel. Süda ärkab välise impulsi ajel, kuid kas ta jääb avatuks, sõltub sellest, kas ta mõistab, et armastus on tegevuse tagajärg. Kui armastus elus puudub, siis tuleb hakata armastama :) Nüüd on jutt sellest, kuidas Neptun mõjutab sünnikaarti ja seeläbi elu. Neptun näitab need valdkonnad, kus me laieneme, oleme armastuse väljas, teeme armastuse-tööd :) Videos on näha sünniaastad, kus see eriti tugevalt mõjub. Kuna mu enda sünniaastat seal pole, siis lihtsalt kuulan. Heie räägib mu vanematest, tõesti, nende sünniajad... Mida enesekesksem on inimene, seda valelikum ta tundub, kui Neptuni seisud on tugevad. Siis ka võib tekkida nagu suur udu, tulla haigused, mis on diagnoosimatud, st kord on ja kord ei ole, lihtne on saada mürgitusi. On ahvatlus seda udu veelgi suurendada. Kes ei talu seda ülitundlikkust pöördub alkoholi j anarkootikumide poole, kuid abi ikka pole. Abi on teadvustamisest, et olenLooja ja loon neis ruumides, mis on lahti. Kas siis maistes või kõrgemates ruumides, energiakogumitega koostööd tehes. See võib suures osas toimuda ka unes. Tuelb teadvustada, et see on Minu ja Meie ühine kogemus. Kui tundub, et on jutte, mis ei leia väljapääsu, siis on need jutud, mis vajavad jagamist, et koos luua. Kaljukitses Neptuniga põlvkond, millest on juttu on ka 2. detsmbri testvestluses.
Eilne päev oli nii pikk, et varahommikust hilisõhtuni jätkus tegemisi ja suhtlemist. Tänanegi sarnane..täiesti planeerimatult inimesed ja sündmused tulevad. Kusjuures sellised, mis toovad esile möödunu, kuid käsitlevad seda uues, tänases võtmes.
Kuulan nüüd ikka selle vahepealse, 24. jaanuari saate ära, et kuidagi loogiline järjestus tekiks.
Me elame praegu jätkuvas pingeseisundis, kuhu on haaratud Uraan ja Pluuto. Nagu kahepoolne õmblus- üks kiirendab teise toimimist. Vana läheb, uus tuleb. See on nagu lumepall, mis haarab väge kaasa. Iga uus asi toob takistuse, igast takistusest vabanemine loob uue ruumi kuhu luua, uus ruum toob uue takistuse...
Heie räägib, kuidas teada saada, mil moel praegune Uraani ja Pluuto seis iseennast täpselt mõjutab. Tuleb teha sünnikaart. Minna serennu´sse. Ma väga täpselt ei jõudnud jälgida kogu seda tegevust veebilehel :( Küll ma kunagi jõuan :)
Kui Kuu on Jääras, siis aktiveerub vabadusetunne, mingi tervikteadmine. Kui meie elus ei ole selle jaoks ruumi, siis Uraani energia teeb selle ruumi. Meditsiiniliselt võib see tähendada infarkti- ja insuldilaadseid kogemusi, kui me ei ole uuenenud. Kui peenematel tasanditel pole uuendust vastu võetud, siis tuleb kehal reageerida. Või kerkib esile vanade mustrite vabastamine. Kui Pluuto puhul neist ei vabane, peab hakkama muunduma keha. Kõik pöördumatu kuluga haigused on Pluuto haigused (kasvajad jms, mis on "ravimatu").
Kuu Põhjasõlm näitab, kuhu me liigume, Lõunasõlm toob välja vana, mis tahab teadvustamist ja kasutamist- kas toota uuesti mustreid või mitte. Sealt võib tulla ka väga head.
Varasemates eludes läbitud Tarkuse Kool väljendub selles, kui inimene enne 40. - 50. eluaastat otsib oma elule sügavamat mõtet, eesmärki. Need pn märgid sellest, et varem on tehtud pikalt ja püsivalt vaimseid harjutusi. Mida nooremalt räägitakse eetikast, võltsist, valelikust- teadvus, mis on palju harjutanud ja ei tule sellega toime, mis elus näeb. Kes on ise selline laps, peab kiirelt andestama neile, kes on elus selliseid sündmusi põhjustanud.
Siis uurib Heie, kuidas mineviku Satrn ja praegune Uraan on seotud.
Saturni seisud on sellised, mis vajavad korrastamist, st samaaegselt tuleb tegeleda kahe protsessiga. Uue vastuvõtule ja vanast vabanemisele lisandub millegi korrastamine. Konjuktsioonid, kvadraadid ja opositsioonid - Heie võtab nüüd sünnikümnendaastate järgi läbi kõikides võimalikes vanustes inimesed....
Mul on Saturn igatahes Jääras. Vot. Uraan juba liigub eest ja Uraani ja Pluuto suhetes on uus faas. Võib tekitada mässu ja revolutsiooni, tahaks vaba olla, korda saada, aga ei saa- 1967-68 sündinutele... No ma olen ikka hiljem... Siin ma nüüd väga täpselt ei saanud aru, kuidas see neid vahepeal sündinuid mõjutab... Ohhh.. Ma vist olen ikka mässuline :D
Lõpus on kirjeldus, kuidas täpselt seal lehel neid seise vaadata. Kui ikka aru ei saa, siis peab kusagil avalikult küsima, nt FB-s, et Heie ei peaks sada korda sama vastama :) Loogiline :)
Vaat niisugune lugu täna. Minu jaoks oli 24. kuupäev pikk- pikk tööpäev, mis lipsas ruttu elust läbi. Ma olin natuke mujal vist.
Tegelikult tahtsin kuulata 23. 01 järelkuulamises, aga läks nii..
Kui Kõrgem mina ei kiida sündmust heaks, siis seda ka ei tule.
Rahulolematus eluga näitab, et ei ole ärgatud. Rahulolu tähendab ärkamist.
Karma ilmub konkreetse sündmusena, ka une ajal. Nii kaua, kuni seda sündmust veel pole, on võimalik hinge korjatut teisendada. Võib olla, et hinge korjatu ei väljendugi selles elus. Tuleb leida võimalus see kasvõi sõnastada.
Siin nüüd juhtus midagi kummalist ja kogu kirjutatu kadus... Ju siis polnud vaja. Igatahes oli juttu sellest, kuida Uraan mõjutab meie elu läbi sünniaasta. Pikk ja põhjalik selgitus oli.
Et see eelmine niimoodi kaotsi läks.. Oh, ma mõtlesin siis, et vaatan ka 23. jaanuari ära.
Heiel kuivpaast käsil :D Seega räägib ta kuivpaastust. Head! :)
Kundalini energiast... pikalt... šokeeriv võib olla Kundalini ärkamisele eelnev enda nägemine. Seda võib olla liiga palju. Kuidas Uraani ja Pluuto seisud seda mõjutavad.
Millest tekivad hingehaavad? Kuidas me sünnime, teadvuse valikud.
Eluring..
Pluuto seisude ajal Kundalini ärkab ja.. mis siis inimese elus juhtub.
Eneseareng ei ole tegelemine asjadega, mis on juba kadumas. Ei ole vaja minna oma isiklikule prügimäele ja hakata seal korda looma. See tekitab raskustunnet. Vaimne areng on see, kui me saame vabaks. Kui me pärast mingit õppetundi oleme vabamad, meil on rohkem ruumi ja õhku, siis on toimunud areng. Kui meil on tunne, et oleme midagi juurde saanud, siis on toimunud maine areng. Ka seda on vaja, kuid see pole vaimne areng. Ja veel palju sellel teemal...
Kuulamise ajal tegin ma mingeid väikeseid koduseid toimetusi. Täna oli füüsilise energia päev. Minu jaoks. Korra loomine enda ümber, loob alati korda mu peas. Ohh..hea tunne :)
Esmalt ma pean ausalt ütlema, et ma olen kõige paganase mugavam inimene, kes on üldse loodud. Tõesti. Iga mu liigutus on seitse korda mõõdetud, et välistada topelt tegemise võimalus. Ma ei ole omandanud ühtki oskust, mida ma igapäevaelus ei kasuta. Pigem vastupidi, ma väldin ka nende oskuste omandamist, mis teistel on olemas ja mida ma saan tarbida. Mul pole juhilube, sest alati on keegi, kel on auto ja load. Ma ei oska teha ühtki marinaadi, sest ma ei söö äädikat. Ma ei oska puid ja põõsaid tagasi lõigata, sest ma tunnen inimesi, kes sellest teinud terve teaduse ja kelle käes kõik pärast kärpimist tõesti uuele elule puhkeb. Ma ei kasvata oma põllulapil midagi, mida ma saan osta lähedalt ja mahedalt. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Mõnikord ma ise ka imestan, kuidas ma üldse olen saanud nii mugavalt elada. Tegelikult, ikka aususe huvides, tähendab see seda, et ma kas maksan rahas või maksan tegudes. Ka mõte on tegu. Soov on tegu. Palve on tegu. Ja nii ma jagan vastutasuks oma aega, mõtteid, soove ja palveid :) Mõnikord muidugi ka raha, lahkelt, sest jätkub mulle, jätkub ka teistele.
Mõni aasta tagasi ma sattusin RALFi loengusse. Mitte et ma oleks olnud siis väsinud, haige või õnnetu. Kohe üldse mitte ja pigem vastupidi. Ma olin enda arvates juba üsna "kaugelejõudnud tunnetaja" ja mida kõike veel.. Jah. Igatahes see, mida ta rääkis puudutas mind ja tekitas huvi. Ma hakkasin tegema viie tiibetlase harjutusi, kasutades alguses seda õpetust ja lisades Ralfi poolt õpetatud taotluse, vastavalt päeva vajadustele. Ma proovisin, kuidas töötab noorkuu-taotlus millegi juurde loomiseks. Ja ma hakkasin varasemast enam mediteerima. Mõned mu tuttavad panid tähele, et mul oli rohkem energiat ja elurõõmu, et ma olin tasakaalukam ja õnnelikum. Õigupoolest olin ma seda kõike ka enne, aga mitte niivõrd endast välja kiirgav. Lõpuks läksid asjad nii, et hetkel, kui ma tahtsin väemeest külastada, oli juba olemas inimene, kes vajas seda külastust enamgi kui mina. Nii me siis käisime mõned korrad, kumbki oma eesmärkide ja vajadustega. Mis lõppes sellega, et me mõlemad saime harmoonia energia esimese astme pühitsuse. Millest ma pean millalgi eraldi kirjutama...
Lühidalt oli mu elumuutev kogemus selline, et ma sain just seda, mida soovisin. Uue kodu, parema töö, cum laude, ühe täiesti hullumeelsuseni armunud mehe (seda ma rohkem ei soovi!!!), paremad suhted perekonnaga, sain ka suure hulga muid pisikesi asju, mis elu natuke elavamaks muudavad. Kohtusin paljude erinevate vaimsete teejuhtide ja õpetajatega, mõned seda olidki, mõnel oli mu jaoks ainult ilus nimi :)
Kuni ma elu laineharjal purjetades ja päikeselist elu nautides otsustasin, et ma tahan oma emotsionaalsust tagasi. Noh, et nüüd ma ju olen tugevam ja targem. Noh, et ma nüüd siis uurin neid tundeid kuidagi arukamalt. Ma ei tea, ehk see oleks õnnestunud, kui ma oleksin mõne eelneva tegevuse lõpetanud. Mida ma muidugi ei teinud. Mistõttu mingit uut aega ega ruumi juurde ei tekkinud. Mis viis lõpuks selleni, et kõikvõimalikke emotsioone tulvas mu sisse ja seest välja rohkem kui ma tegelikult oleksin soovinud. Analüüsida jõudsin pisteliselt, nagu miski vabrikukontroll, noh, et iga kümnenda vaatad üle. Või umbes nii. Mõned tunded leidsid minu seest toitu varasemast ajast talletunud kogemuste näol ja hakkasid kasvama. Ma leidsin endas oma mineviku, oma hirmud ja valud, mis äkitselt uut toitu saanuna kosusid. Nüüd ma siis olen selles etapis, kus kõik kogutu ja kogetu väljendub haigusnähtudena. Mul on üle kaheksa aasta nohu. Mul on mingid mõistetamatud valuhood erinevates punktides, kogu kehas. Mu selgroos on valusad lülid. Mu kõrvad kohisevad ja mõnikord ma kuulan vilet kosmosest, selle asemel, et magama jääda. Kusjuures kõik meditsiinilised näitajad on väga head, peale ühe. Ainult üks haigus ongi reaalne haigus, meditsiiniliselt tuvastatav ja ehk ka ravitav.
Igatahes see pidev emotsionaalsus kurnas mind, tegi mu haavatavaks. Inimesed mu ümber ei saanud aru, mis minuga toimub, miks ma enam ei naera ja naerata katkematult ja püüdsid minust ikka kuidagi seda varasemat rõõmsat ja hingetoitvat poolt välja meelitada võii ka välja pressida. Nad olid harjunud, et võisid oma murest pool minu õlgadele panna, nende kogemus ütles, et ma pean vastu. Aga ei pidanud. Lõpuks jäi ainult meeletu väsimus, soov lamada pimedas, vaikuses. Ma ise ka ei olnud endaga mitte üks teps rahul, tõesti. Ma tahtsin tagasi oma elurõõmu, ma tahtsin seda tagasi moel, kus ma suudaksin ka elu pimedama poolega toime tulla. Selleks aga pean ma esmalt rahu tegema enese pimedama poolega. Algus on tehtud, ehk ma kunagi suudan jagada seda kogemust.
Nii ma siis läksingi Ralfi juurde. Saamaks seda vaikust, pimedust ja sisemist rahu, mida igapäevaelu rutiinis ise luua ei suutnud. Tasakaalustumaks. Ma vaatasin lõkketuld, tunde, lasin end tõmmata suurde spiraali Maa südame ja Universumi vahel, kukkusin, kukkusin kohe mitu korda, et uuesti tõusta. Iga kukkumisega vabanes minus miski ja lahkus, tekitades vaba ruumi uuele. Mõnda vabanemist ma nägin, mõnda ainult tundsin kehast minemas.. Ma oleksin väga tahtnud kukkuda paremale, aga julgenud. Jah. See meheliku energiaga seotud pool on pinges, aga ju ma siis polnud veel valmis seda pinget vabastama. Niimoodi, lumises öös iseendaga, lahustudes ajas ja ruumis, ma siis kulgesin. Pidev voolav tunne kehas ja keha ümber, miski minemas minust..
Väljas magamise olin juba enne otsustanud. Ikka selleks, et olla rohkem kõiges ja vähem Minas. Võtsin seda kui raviprotseduuri. Küllap ta raviski, nagu loodus meid alati väga suuremeelselt ja armastusega ravib. Kakkude huiklemine oli viimane, mida enne und mäletan. Vastupidi mu arvamusele, et kindlasti on magamiskotis sel aastaajal külm, et küllap uni võib olla rahutu ja hommik väsinud.. no väga vastupidi: mul oli palav, külmatunnet ei olnud magades ega ärgates, uni oli sügav ja unenägudeta ning hommik rõõmus ja energiline. Käisin sörkimas ja naeratasin :)
Tavapäraselt paneb Ralf inimesi mõnda väekasse kohta tunnetama, laadima, nii maha kui juurde. Seekord seisin ma kivil jõe ääres. Nägemused aina tulid. Natuek ma neid ühes eelmises postituses juba kirjeldasin. Jah, püsiv põlemine muutus püsivaks jäätunud külmatundeks. Ma ei tea, ehk ma oleks pidanud selle tundega edasi seisma, ilmselt siis oleks kõik edasine teisti läinud. Aga juhtus, et ma äkki väga selgelt nägin, kuidas ma just nüüd sain tagasi oma vastutusruumi, oma Mina, oma valikud ja lahkun. Nii ma tegingi.
Mul ju on teadmised, mul ju on kogemusedki, kus teadmised rakenduvad praktikas. Ma tean, kuidas näha teiste tõbesid ja nende põhjuseid, kuidas tasakaalustada teisi, kuidas pidev ja ühtlane armastusevoog ravib ja tugevdab. Ja mida kõike veel... Miks ma siis iseenda peal kõike seda ei rakenda? Miks need teadmised kuhugi tahaplaanile libisevad, kui ma ise hädas olen? Ma ei tea, kas see on õige vastus, aga mulle tundub, et ma ei saa endalt võtta õppetunde. Sama põhjus nagu teiste aitamisel. Mitte et ma ei taha aidata, mitte et ma olen nii egoistlik ja südametu. Vastupidi, ma suure lugupidamise ja armastusega püüan toetada kasvu, mitte paigalseisu. Küllap ma siis hetkel pean selle teadmisega leppima. Nii on. Praegu.
Nüüd on mul kaks päeva kuulamist täiesti vahele jäänd, sest ma tegin muid huvitavaid asju, millest ma millalgi ja kuskil kirjutan.
Jälle arvutis olles, ma ikka kuulan ja püüan märkmeid ka teha..
Kuidas oma isiklikud seisud teada saada: tee sünnikaart netis (horoskoop.ee, horoskoop.ee, astro.com vms), mine siia: http://www.serennu.com/members/transitfinder.php ja vaata, mida, sellest ma väga täpselt aru saanud. Kui teada saan, teen paranduse.
Ükski sündmus ei tee haigeks, haigeks teeb suhtumine. Jah, sest me ise anname sündmustele hinnangu, samastame seda mingite emotsioonidega ja püüame paigutada uue kogemuse suhtesse eelneva eluga. Samas ei tunne me piisavalt iseennast ega eelmisi elusid. See on umbes sama nagu süüa kirsi seest ära kivi ja hinnata selle põhjal vilja maitset.
Praegu on 24h Kuu Jääras, aktiveerub kas vabaduse impulss, tervikteadmine. Kui ruumi pole sellele teadmisele, siis toimub mingi tervisealane sekkumine, trauma vms. Kui me ei vabasta end lahkuvatest mustritest, siis hakkab muunduma keha (kasvajad jms), teadvus on jäänud muutuseta peenemal tasandil ja haaranud kaasa keha.
Nüüd ma jätan selle kuulamise pooleli, sest see info tuleb minu jaoks liiga kiirelt ja on täiesti teisest ilmast. Müstika! Ma tõesti tunnen, et sein on selle tänase teksti ja minu vahel. Võidelda ei taha. Tulgu see, mis tahab tulla :) Võtan hoopis selle, kus pooleli jäin, st 22. jaanuari loengu ja vaatan, mis juhtub...
Kuulata saab seda siit:
Mulle meeldivad need algused, kus Heie sisemine naeratus saab nähtavaks :)
Märkmed:
Aeg edasi ja aeg tagasi on sama pikk. Kui me mõtleme ette, et peame viis päeva midagi tegema, tundub aeg pikk, aga möödununa- väga lühike. Ehk siis: tulevane aasta on võrdne eelmise aastaga. Aasta arvestamiseks võib kasutada ka sünnipäeva või uut sünnipäeva, mida keegi vajab.
Esmalt on ruum ja alles siis tekivad vormid selles ruumis.
Kui me vaatame eluruumi nagu kristalli, siis tahud on astroloogiline majad ja taevakehad.. Pool kristallist on Mina arenguks ja teine pool Meie arenguks. Kui me oleme kõigega üks, on seda üks-olemist raske teadvustada, selleks peab eralduma.
Nii nagu Maal, on ka Päiekesel elanikud. Maa missiooniks on saada Päikeseks. Maale jäävad elama need, kelle keha on nii puhas, et nad saavad elada Päikesel. Me võime öelda, et me kõik oleme valgused, küsimus on selles, kas see valgus (armastusetarkus) meist välja paistab, kas see on nähtav endale ja teistele. Kas meil on side ühisväljadega või ei ole. Kui sa tunned, et sind ei armasta keegi, hinga sisse ja sinuga on Maa armastus :)
Kui meie elus on midagi puudu, siis me selle puuduoleva peame ise looma. Luues peab alati mõtlema, kuidas luua õnnelikkust mitte ainult teistele, vaid ka teistele. Ühtib väga täpselt minu arusaamaga soovidest. Kui ma aitan täituda kellegi soovil, siis üks eeltingimusi on alati see, et inimene peab suutma sõnastada, kuidas see teeb õnnelikumaks teiste inimeste elu. See on ka üks põhjuseid, miks ma üliharva endale midagi soovin. On lihtsam kohe teistele soovida, osa sellest jõuab nagunii ka minuni.
Olen märganud, et kui mulle tundub, et inimesed mind ei mõista, siis meil on kas erinevad kogemused või erinevad vajadused. Ma ei saa eeldada, et ülejäänute vajadused ja eelnev elu on minu omadega kattuv, kuid ma saan kaaluda, kas teise inimese vaatenurgaga tutvumine on mulle arendav, kas see viib mind edasi või juhib tähelepanu puudujääkidele mu elulises kasvus.
Väitmaks, et mind ei mõisteta, peab taju olema väga avar, et mõista ennast, teist ja neid seisundeid ka võrrelda. Kui ma mõistan iseennast, olen ma kohe ühisväljas nende inimestega, kes ka püüavad mõista. Mina ja Meie kasvavad koos.
Kõik olemasolev on loodud kellegi poolt ja loodud ühiselt. Meie ümber on palju teadvusi, kelle loodud vormid on meie ümber. Me ise oleme ka elus näide sellest, kuidas me seome elu ja ainet. Kas me suudame seda hoida ja taastoota? Kõige olulisem- kas me oleme selle elusa eluga kontaktis, kasvõi tunnikese päevas? Näiteks loodus, taevas.. Meil on igal hetkel parimad võimalused enesearenguks.
Kui praegu ongi parim elu, siis peaks küsima, milleks parim? Põhjuseta pole midagi. Suurim põhjus on see, et teadvus ärkaks, oleks kontaktis elusa eluga, mis annab energiat. Minu enda elus elu ei saa olla lahutatud teiste omadest, sest see on meeleseisund, mis on avatud ja piirideta. Meie-tunne on piirideta Mina-tunne.
Tuleks rõõmuga luua neid asju, mida elus veel ei ole.
Siis tuleb juttu päevaenergiatest, mida on takkajärgi huvitav kuulata: olin ühiskonnast eemal, looduses, iseendaga..
Kuu tähistab inimehituses astraalmaailma. Me tajume läbi füüsilise keha rütmilisust, kuid ei sisene sellesse läbi füüsilise keha, astraaltasand teeb selle tuntavaks.
Kui me loome uut vormi ja meile tundub, et see ebaõnnestub, siis me loome mureseisundis, ka teiste kahtlused võivad olla takistavad. Siis võib küll asi tekkida, aga ebameeldivate lisadega
Kuu on Kalades ja toob asjad nähtavale. Märgakem oma unesid ja seisundeid järgneva 6-7 tunni jooksul. Väga lihtne oli minna energeetilisse spiraali, tekkis täiesti nähtav reaktsioon kehas, mis hakkas ka ellipsikujuliselt pöörlema ja nõrgad kohad olid tuntavad. Tahtmine seljale kukkuda, minevikupained, valvelolek..see kadus, sest ma lasingi end ühe väemehe toel lumme langeda. Ma nägin oma tundeid. Lebasin pilk taevas ja tundsin, kuidas vanad emotsioonid valgusid minust välja. Voolamine oli tunda kehas ja nahal ja ka kehast mõnekümne sentimeetri kaugusel. Kinnisilmi nägin ka nende tunnete ja mälestuste värve. Väga vabastav.
Me võime kogeda sündmusi, mille kohta me ei taha, et need kunagi korduks. Kuu Jäära jõudes jõuame algpunkti.
Und ei näinud. Või siis ei mäleta. Hommikusel meditatsioonil nägin küll nii mõndagi... Eelkõige tuld, Maa põles, siis põlesid üksikud kohad Maal, jäi tühermaa, sarnane kõrbele. Mäletan tuleriitasid, põhunukkude ja nõidade põletamist. Ja siis äkki oli kõikjal vesi, nukud ja nõiad olid segamini vees, tõusid pinnale, uppusid, voolasid jõega kaasa. Lahtisilmi. Õudustunne ja lõputu kurbus. Kusjuures põhunukud tekitasid suuremat õõva kui uppuvad inimesed. Lõpuks muutus kõik halliks nagu lumeraske taevas ja sel hetkel oli mul kohutavalt külm. Kõige tugevam külmus oli luudes. Lõpetasin meditatsiooni, kuid ma ei tea, kas see oli hea mõte. Tänaseks on sellest jäänud valu abaluude vahel ja põsesarnades. Ilmselt jäi midagi vabaks laskmata.. Mõtlen selle...
Sellele kuulamisele hakkisid vahele külalised ja telefonikõned, kuid kõik oli nii lihtne, selge, mõistetav. Väga hea, et ma ei sundinud ennast kuulama tänast ja jäin sisetunde juurde :)
Kurbus. Ma mõtlesin mitu nädalat, mis see on, mis kusagil vaikselt urgitseb. Keskendumisel poeb oma urgu peitu ja ootab, kuni ma jälle hajusaks muutun. Kurbus. Kurbus selle pärast, mida ma ei ole taibanud muuta ja nüüd muuta enam ei saa. Ma saan ainult loota, et need on omandatud õppetunnid.
Lugesin täna, et keegi ootab armumist, et oleks ilu ja põlemist, et saaks jõudu juurde. Ja no et saaks luua, luua ilu, elu, luulet, elulist ja ilusat luulet. Kas selleks peab armuma? Kas loomine on armumise tagajärg ja armumine on loomise eeldus?
Ma olen uskunud, et armastus on loov. Sellest sünnivad rõõmsalt helged pildid ja sõnad, sündmused ja ideed. Armumine...iial ei tea, millega see lõpeb. Jah, ta loob, kiirelt ja uhkelt, tulest ja tähtedest, sest me lendame selles tundes nii kõrgele. Armastuses on tasakaalu, on pühendumust ja kannatlikkust, andestust ja abivalmidust. Armastus loob kõikehõlmavat ja püsivat. Kui ka tunne ei püsi, siis loodu jääb. Saadab meid vaikse sooja säraga ka minevikust.
Loovad inimesed otsivad inspiratsiooni, midagi, mis puudutaks servapidi ja ergutaks ennast väljendama. Väline impulss muutub sel moel läbi sisemise äratundmise.. loominguks. Me oleme loojad igas hetkes, me loome oma elu, oma hinge, oma kasvamise lugu. Mis meid seejuures inspireerib? Varem kogetu, varem loodu, meie endi endistes eludes loodu, tundub mulle. Seega kogu meie loomingus väljendub meie lugu, meie aja lugu. Me loome läbi iseenda, läbi oma kasvuvalude ja -rõõmude.
Kui ma vaatan oma lugusid läbi aegade, riimis, vabavärsis, proosas, päevikuna, jooniste, joonistuste ja fotodena... Minu kasvamise lugu. Mind kõnetav. On kena, kui keegi leiab äratundmist, aga on hästi ka siis, kui ei leia. Ma ei oska luua kommertslikult, müügiks. Müüa ennast? Rasked valikud.
Kurbus on üks neid elu tahke, mida ma ei oska loovalt vormida millekski uueks. Lihtsalt lasen endal seda tunda, ujun kuni jaksan selles ja, kui enam ei jaksa, siis löövad lained üle pea kokku. Löögu. Küll ta läheb, kui ma olen valmis lahti laskma. Ükskord ju ikka olen :) Aga mitte praegu. Just praegu ma poen oma nurmenukuteega teki sisse ja lasen ajal voolata. Või endal, ajas. Esimene paranemismärk on naer. Alati. Ja raudrohutee on abiks, kui kiire selle naeruni jõudmisega :)
Mahasurutud tunded kerkivad pinnale. Nagu leina erinevad faasid... Läbid need teadmisega, et ees on heledam aeg..
Inimesi on ikka vähe. Mõned on nüüd täiesti ära kadunud ja neid nagu poleks olnudki. Puhta kärata kadund. Jah. Ma nüüd ei tea, kas nende aeg minu elus sai otsa või ma tegin ise midagi tõukavat. Praegu on selline etapp, kus ma ei reageeri, kuulan, aga vastata ei oska, näen, aga midagi teha ei oska, ainult vaatan. Aeg voolab. Las ta siis olla praegu nii. Paus.
Elusa elu leidmine on olulisim. Me peame sellega kogu aeg kontaktis olema, muidu hakkab hing nutma. Me oleme siin selleks, et ehitada oma hing. See, kas me oleme hingega kontaktis, on näha sündmustes. Füüsilise kehas toimuv näitab, mis peenematel tasanditel toimub. Mu füüsiline keha näitab äkki kulumise märke. Füüsilist jõudu ega aktiivsust pole. Täielik vaikelu. Süüa, juua, liikuda, rääkida..ei taha. Vaataks lage, mediteeriks, magaks, vaataks und ka lahtiste silmadega. See ei ole laiskus ega väsimus. Laiskus ei laseks mul siiski tööl käia ja väsimus ei laseks keskenduda. Aga selles suhtes on kõik hästi, st-tehtud. Hõljuv ja unelev olek saadab mind juba nädalapäevad, ehk kauem. Ajataju on kadunud...
Noniiiii... ma ei saa kirjutada. Aeg voolab kuidagi teisiti. Lihtsalt kuulan ja lisan video. Ja just nüüd hakkas Heie rääkima ajast, mida me tajume erinevalt :)
Terve päevatäis unustatud asju :) No kõik läheb meelest. Isegi veejoomine. Taevas küll. No õnneks ütleks Heie, et see tuleb Neptuni seisudest ja ah, ju see siis mõjus mulle ka. Inimesed olid täna kuidagi eriti hajevil ja olukorrad kujunesid vastavalt sellele. Rahulikuks :) Kiirelt kadunud päev. Võib olla, et ma lihtsalt kõike ei mäleta...
Heie sissejuhatus on ka unustamisest praeguses seisus ja ta ka on unustanud ..ee... olulisi asju. Lohutav, eks ole, et pole üksi Unustuse jõel. Loengu algus sisaldab infot neile, kes on sündinud kuu viimastel päevadel. (Seda teemat tuleb hiljem ka sisse). Ükskõik, millise kuu. No ma ei ole, tõesti :) Kuulan, aga libiseb... Kirja pidin panema, et ei unustaks.
Iga püsti seisev inimene on nagu antenn, seistes oleme ühenduses Maaga ja tema armastusega :)
Ma joon kuulamise ajal teed noortest kaselehtedest, oi, kui hea :)
G. Aarma ütles, et tehke vaikusetund igas päevas. Või minutidki. Et vabaneda üleliigsest energiast. Mulle meeldib vaikus. Kui ma ei saa oma vaikuseruumi, siis ma väsin, saan peavalu ja hakkan vibreerima. Päriselt. See on sarnane sellele värinale, mis tuleb siis, kui oled lihaseid üle pingutanud. Vaikus täidab puhtusega mu mõtted ja rahustab tunded. Toob selguse ja rahu.
Huvitav on jutt naftast. Tekketeooriad ja kuidas tegelikult selle kasutamine erineval moel teeb Maale head.
Täna on keeruline korraga kuulata ja kirjutada. Tahaks hoopis silmad kinni lamada oma armsas voodis. Kuulata ka, madalal häälel. Natuke jahe on, terve päev on olnud kõhedavõitu, nagu tuul puhuks seljale. Tee, mida ma joon, need kaselehed, tahavad kogu aeg suhu lipsata, vastu punnida ei jaksa, eks ma siis söön need lehed ka ära, kui vaja.
Astroloogid on hakanud uurima asteroide. Kuidas nende energiat tuua füüsilisse maailma.. Ma usun, et ilmaruumis on kõik seotud, kõik on võrdselt oluline. Inimene, sipelgas, kivi, sõna või asteroid... Kõik loodu on vajalik ja väärtuslik, ka siis, kui me ei oska seda mõtestada.
Paastumise ajal võib kaal 100 gr kaupa ka tõusta. Õhk. Me omastame õhku. Ja seeläbi armastust :)
Mulle meeldivad Heie elulised näited. Ma ise kipun ka niimoodi, näidete varal rääkima.
Neptuni tugev mõju sünnikaardis paneb asju unustama, kuid võimaldab head taju, rändamist, nägemusi, visioone.. Näiteks need inimesed, kes aknast välja vaadates ennastki unustavad... Neptuni ja Marsi seisu ajal on võimalik hakata neid asju teostama. Kui tekib segadus ja meile tundub, et oleme maailmas, mida me ei tunne, siis tuleks vaadelda, kuidas selles maailmas seadused töötavad. Nagu unes.
Neptun toob välja loomuse eripära, toob meeleseisundile juurde jõudu ja väge. Veetilk muutub ookeaniks. Milline see ookean on, sõltub meeleseisundist. Meeleseisund valgub kaasa uude maailma, seisundisse. Kui vaja, tuleb muuta meeleseisundit. Ka negatiivsed emotsioonid võimenduvad. No ja muidugi armastus, kaastunne jms :) Peab mõistma, et meeleseisundit saab valida, siis otsustada, milline sobiks. Otsus toob muutuse.
Kõikjal, kus loomisruumis on sammas, räägitakse energiast. Kui see on siin, on see kasutamiskõlbulik kõigile. Me kõik vajame, et see peenenergia voolaks läbi meie selgroo. Inimene peaks kogu aeg vastu võtma peenemat energiat ja jämedama ära andma.
Keskendumine on keeruline, mõte libiseb vahepeal oma rada ja ma unustan kuulamise. Nö tagasi kuulama jõudes avastan, et mäletan vahepealset osa, kuulsin seda küll, aga nagu ei kinnitu. Seega, kirja saab see, kus kohal olin.
Vana mingu, uus tulgu, kõige paremal ja kõrgemal moel meile kõigile. Mulle meeldib see paus, mille Heie teeb, hetked enne sõnastamist. See laseb mul ette teada, mida ta ütleb ja mõte kordab ise kaasa :)
No see praegune aeg, see on ikka eriti unenäoline olek :)
Kuu loomisega kaasnev vägi annab ilmselt ideede teostumisele vunki juurde. Just tuli meelde, et arutlesin töö pikalt mitte tööasju, vaid hoopis oma köögi remonti ja sisustuse uuendamist. Tähelepanu on olnud enda pideval positsioneerimisel, et kas ma ikka olen siin ja praegu.. või mujal.
Suurem osa tänasest loengust on meil varem jutuks olnud, aitäh, Heie, jagamast! Haigused ja valud, ühisvälja kogemus haiguste, valude ja traumade puhul. Väga võimsalt töötav! Üldse mitte keeruline, sest kui ikka on häda käes, siis vajaliku info saamisel hakkab omaenese alateadvus väga kiirelt toimetama. Mul on väga suur rõõm seda siin jagada, sest nüüd on see mul siin endal ka olemas :) Juhuks kui jälle miski nii palju minust suurem on, et elementaarne ei taha meenuda....
Mõtted, mis ei ole veel kinnitunud, aga on olulised:
Puudutusega ravitsejad on elu elu järel kogenud erinevate haiguste mustreid ja nii õppinud. Haiged võivad olla haiged kaastundest. Suure tõenäosusega on suur osa haigetest inimestest andnud eelnevas elus andnud lubaduse saada ravitsejaks. Suurimat abi saada anda olles sama haiguse ühisväljas kohal.
Mingis üleelamiste-seisundis, kus on väga raske ja kohe mitte midagi ei oska teha, võiks mõelda, et hetkel (ja enne ja hiljem) on veel loendamatuid inimesi samas olukorras. Ühtsustunde tundmine annab kergust.
Kuni kuuloomiseni me kogeme seda, kuidas me oleme energiaga ringi käinud. Pool aega kuust nagu hingame sisse ja teise poole välja. Vanal kuul tahaks tegutseda, aga ei saa, noorel kuul tekivad nagu mingid takistused. Kui energiaga on valesti ringi käidud, tuleb väsimus ja energiat ei jagu vana kuu ajal. Füüsilist energiat ei ole eriti, paast ehk ka mõjutab seda, aga vaimset on, piisavalt. Vastuvõtlikkus on suur ja võime teisendada kogetut samuti.
Hea võimalus märgata, kas ma ise reageerin kuufaasidele, kuidas need mind mõjutavad? Ikka mõjuvad. Vägagi. Kuu loomisfaasis ma olen askeldaja, kahanemise ajal lõpetan alustatut. Kahanemise ajal tunnetan paremini oma keha ja emotsioone selle toimise mõjutajana. Noorkuuga on suund endast välja loomiseks, uuendamiseks, algatusteks, uudishimulik ja uuriv aeg. Kahanev kuu viib pilgu sissepoole, siis ma töötlen, talletan, valin, millest loobuda ja jälgin, millest keha soovib loobuda (see pole alati kattuv :) ). Sel piiril, kus taevas on poolkuu, ma jään natuke seisma nagu... Ümberlültus võib lausa igapäevast elu häirida. Olen vaikselt hakanud oma plaane tegema nii, et need kattuks kuufaasidega: suuremad organiseerimised kasvavas kuus ja tegevuste lõpetamine kahanevas. On lihtsam.
Iga kuuloomisega tuleb uus energialaine teadvustele kasutamiseks. Kogu aeg saame lisaväge. Koos tiibetlaste praktiseerimisega käib alati taotluse tegemine. Taotlus võib olla ka pikaajalise eesmärgiga ja neid pikemaid ma alati seostan kuufaasidega. Taotlen siis vastavalt vabanemist ja juurde loomist. Töötab. 100 %. Töötab isegi siis, kui hiljem ei jaksa ise ka ära imestada, kuidas nii tobe idee võis üldse tulla. No sel juhul saab muidugi väga ruttu selgeks, et soovi muster on tekkinud välisest survest või soovist kuidagi ise mõjutada välist, sisemist muutmata :D Olge oma soovidega ettevaatlikud! Ma nüüdseks täidan meelsasti teiste soove. Jah, on inimesi, kes ei usu, et neil universumiga samasugune otseühendus on... Siiani on need soovid täitunud ja see "täitsa-vale-soovimine" on mulle ka teiste puhul nähtavaks saanud. Tahetakse midagi nii väga-väga ja siis mõne aja pärast ma saan palve, et "ei-ei, seda ma siiski enam ei taha". Nojah, tühistama ma pole veel õppinud. Pole vajalikuks pidanud. Kuidas me muidu saame aru vajadusest oma eesmärgid põhjalikult mõtestada? Või kuidas me õpime elu usaldama? Elul on tegelikult alati varuks palju paremad lahendused, kui me ise oskame välja mõelda :) Ja kui me tuleme suurepärasele ideele, mis toetab meie arengut, siis kõik laabub nagu iseenesest, universum ulatab käe ja tema pehme puudutus mõjub nagu võlukepiga viibutus :)
Kui me haigestume, näiteks selg on kange ja valus, siis tuleks mõelda sellele, mis teod jäävad tegemata, sest me haigestusime- keha võib tulla appi, et ei saaks teha asju, mis ei ole elu-ülesandega kooskõlas. Üks võimalusi on see, et keha lihtsalt ei liigu. Planeeritud tegevusest loobumine võib sel juhul mõjuda tervendavalt. Miks mul ei ole pikki viirus- või külmetushaigusi? No kui nüüd toit jms kõrvale jätta, siis ilmselt suhtumise pärast. Ma absoluutselt naudin oma tõbe, loon endale kõik mugavused, mis pähe tulevad ja tänan oma haigust, et ta mulle meelde tuletas, kui lõpmatult oluline ma olen iseenda jaoks :) Maksimaalselt 48 tundi saan ma siis rõõmu tunda oma olemasolust, iga keharakuga naeratada :) Siis on tervis tagasi, isegi kui ma väga tahaks veel paar päeva oma perekonda orjastada ja aeglast surijat mängida. Lapsi muidugi aeg-ajalt vihastab see, kuidas ma haigusest mõnu tunnen, jagan väikseid detaile rõhutades, kui huvitava kogemuse ma sain. No kes ikka viitsiks kuulata juttu sellest, kuidas seekord see tatt ninas ikka lausa eriliselt kinni on, hoopis teistes punktides ja teise survega jms... :D Aga sellest on määratu kasu. Ma ise õpin ka aina uusi asjaolusid haiguste ja neist vabanemise kohta.
Viimasel haiguskorral ma sain miski kõhugripi. Võtsin kohe vaba päeva ja otsustasin, et nüüd ma oksendan terve päev ja olgu olla see kogemus, palun, koos kõhulahtisusega. Kaalulanguse 1 kilo kolme päevaga planeerisin ka sinna sisse. Ise ikka väga rahul ja õnnelik. Noh, tegelikult läks nii, et miskit haigust ei tulnudki, Kõht rahunes paari tunniga maha, iiveldustunne ja korin kadus, palavikutunne ja külmavärinad kah. Aga ma sain mõnusa päeva ja tõepoolest kaotasin kilo! Ehk sellest, et jõin suurtes kogustes vett ja kõndisin palju, ei tea.. See polegi tähtis. Oluline on see, et ma sain päeva iseendale, mida ma muidu võtta ei oska, sain planeerimatu veepaastu ja kaalulanguse. No nüüd mul on kaks kilo veel, millest tahaks vabaneda, et ei peaks uusi riideid ostma, näis, mis elu sellele lahenduseks pakub :D
Kui mingid asjad saavad otsa, siis tuleks rõõmustada, et see kogemus on üldse olemas olnud. Sellele kogetule saame hiljem toetuda, see loob pinnast jalge alla, millele edasist elu ehitada. vabanenud vormid vabastavad ruumi. See võimaldab meil luua uusi vorme ja mustreid. Andkem vabaks ja tehkem ruumi uue loomiseks ja teadvustamiseks, mida luua.
Seda ma teen! Juba teengi... Iga vabanemisega tuleb rõõm ja selgus. Ma tajun siis kõike heledamana ja värvid muutuvad selgemaks. Mõnikord järgneb sellele teadvustatud vabanemisele uni, ilmselt siis ongi olnud selline pingutus, kus keha küsib puhkust. Puhkust mitte vabanemispingutuse eest, aga selle eelneva koorma kandmise eest. Samamoodi võib hing vajada puhkust emotsioonidest ja vaim ideedest ning nägemustest... Mul.
Sagedust tõsta on kergem, kui seda langetada. Vanad mustrid, mis võivad olla pärit vanadest aegadest..
Meditatsioon on see, kui panete maha kõik katted. Tuli meelde üks tervendusrännak metsas. Mul oli väga raske sellesse minna ja siis visualiseerisin konkreetsed tööriided, armastuseriided, lastemurederiided jne, võõtes need päriselt seljast ja pannes nagisse :) Töötas väga hästi :)
Kui on tehtud suuri rituaale, siis on alati neid, kes ei osale, kes hoiavad ja kaitsevad neid, kes on meditatsioonis. Ma ei tea, kas ma olen olnud selles rollis..teadlikult mitte. Paraku ma aga tean, milline on kaitsmata meditatsioon. Ja kuidas hiljem sellest väljumine, midagi kaasa võtmata, on üsna võimatu. Mul kulus hulk aega, et see side katkestada, taastuda.. Hea õppetund, mis tegi ettevaatlikuks ühismeditatsioonide suhtes, eriti siis, kui ei ole isiklikku sidet läbiviijaga. Mitte otsest kontakti, aga just seda nähtamatut jõujoont. See on sama nagu minna rännakule ja mitte jõuda tagasi õigel ajal ja õiges endas.
Tänane õhtu ja homne päev toob võimaluse ajastute taguste mustrite ärkamiseks. Ära tunneb selle järgi, et selles on kuidagi palju energiat. Loomisruumis olevad energiad ärkavad... Homme pane tähele, kas on midagi ärkamas ja kui muud teha ei oska, andesta endale ja teistele, tahtlikult ja tahtmatult tehtud tegude eest. Kui küsida endalt, mida oleks õige teha, siis esimene vastus ongi õige, seda tulebki teha.
Mina olen kõik ja kõik on minus- mu lemmiklause :) Heiel oli mingi sarnane ütlemine..
Ja ikka video ka:
Ma avastasin, et mõned teemad on nii ilmselged, et ma ei pea vajalikuks neid kirja pannagi. Samasugused teadmised nagu see, mis mu nimi on või kus ma elan.. elementaarsed. Aga alati on hea kinnitust saada :)
Nüüd ma viin oma tähelepanu mujale. Sellele, mida ma täna saan teha homse enda jaoks :)
Kui nüüd keegi ütleb, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi, siis..
Ma kuulan teda. Ka siis, kui tema teod ei ole kooskõlas tema sõnadega. Ka siis, kui ta inimesena ei ole mulle üldse vastuvõetav, võib jagatud info olla mulle oluline. Inimene, kes on mingi eluvaldkonnaga kokku puutunud, võib omada spetsiifilist infot ka siis, kui ta ise selle infoga midagi peale hakata ei oska.
Näiteks suitsetamisega on nii, et väga paljud inimesed räägivad aastaid, kui väga arukas oleks loobumine. Nad ehk isegi üritavad loobuda. Nad jagavad infot suitsetamisega kaasneva kohta. Ma ei saa öelda, et ah, sa ikka suitsetad, mida sa tead mahajätmisest! Sest tõenäoliselt ta teab väga palju, ta on seda korduvalt proovinud, põrganud vastu erinevaid takistusi, uurinud iseennast, võidelnud endaga, kogunud saada olevat infot mujalt, võrrelnud erinevaid teooriaid ja tehnikaid neid katsetades.. Tark inimene, suure pagasiga inimene. See, et ta ikka loobunud ei ole, ei tee tema teadmisi olematuks või väärtusetuks. Mõni päev tagasi kuulsin juba mitmendat korda väidet, et mõnikord on suitsetamine vajalik ja hoiab suitsetajat tegelikult just tervemana.. Kui mul oleks eelarvamus, et suitsetaja ei ela tervislikku elu, siis ma jätaks tähelepanuta suitsetavad taimetoitlased, ravitsejad, šamaanid, astroloogid, kanaldajad jt. Nemad muidugi ei kaotaks sellest midagi, mina küll. Nende kogemused, teadmised ja tõlgendused jääks mulle tabamatuks.
Kui nüüd keegi ütleb, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi, siis.. see on katkend Piiblist. Teadlikult valitud, et näidata, kuidas me loeme ajaloos loodud tekste. Me ei tunne isiklikult kirjutajat, tihti kirjapanija ei olegi ise sündmustes peategelane, on vaid vahendaja. Sageli on ajaloos loodu ühislooming, kogutud sajandite jooksul, kõigile kuuluv ja kättesaadav. Anonüümsus ei takista meil seda infot vastu võtta, analüüsida, vaadata, kuidas see meie maailmapildiga haakub või mis selles häirib. Lugedes Talmudit, Koraani või Vedangat, me isegi ei püüa kujutleda nende kirjapanijat. Meie kogu tähelepanu on sisul. Jäägitult nendel lõikudel, mis meid kõnetavad. Iga kord, kui loeme sama teksti uuesti, leiame sealt ka enda jaoks midagi uut, midagi, mis sobib ajas muutunud Minaga. Me ise mõtestame igat teksti uuesti, anname uue tähenduse. Kui nüüd tähelepanu oleks kirjutajal ja tekstil korraga, kas me kasvaksime sama kiirusega? Kas me mitte ei kultaks tarbetut aega küsimuste küsimisele selle asemel, et leida iseendast vastuseid?
Anonüümseks jäämine nihutab fookuse isikult infole. Taustata inimese tekst võib olla kergemini hoomatav, sest selle sisu ei pea konkureerima isikuga, kes räägib või kirjutab. Raamatuid lugedes me ei pea tundma autorit, et saada elamus või teadmised. Filme vaadates inimesed enamasti ei teagi, kes on stsenarist, kuigi just see inimene loob sündmuste sisu ja järjestuse. Elustiili-blogijad tihti eksponeerivad ennast teadlikult, kes tähelepanuvajadusest, kes soovist saada reklaami- või kirjastamislepinguid. See blogi siin, see jääb anonüümseks. Minu fookus on minu suhetel maailma ja iseendaga, selles ei ole mu perekonda, sõpru, tööd, haridust... Need muud teemad jäävad reaalsesse maailma, leiavad seal väljundi ega pea paljundatud saama. Vähemalt seni, kuni ma ei taha iseendast kaubamärki luua :)
Minu anonüümsus ei tähenda, et mul oleks meeletult oluline info jagada :D see on mu kaitsekilp, et lülitada välja mind häiriv tähelepanu. Igapäevaelus olen ma saan tähelepanu piisavalt ja ülearugi. Oma vabad hetked jätan iseendale, mõned saavad siin jagatud ja mõned mitte. Kui ma nüüd sellesse iseenda-aega tekitaksin isikliku tähelepanu ruumi, siis mu enda sisemine ruum jääks selle võrra ahtamaks. Aeg mõtteid koguda ja setitada, aeg suhestuda juba saadud infoga.
Avalik info, anonüümsed jagajad ja vastuvõtjad- fookus infol. Avalik info, avalikud jagajad ja anonüümsed vastuvõtjad- fookus infol ja jagajal. Avalik info, avalik jagaja ja avalikud vastuvõtjad- fookus hajub, liiga palju taustamüra ja tõmmet isiklikule pinnale.
Jah, inimestele meeldib personaalne lähenemine, nimepidi kõnetamine, isikliku ruumi jagamine. Kuid kui paljudele me suudame seda tõesti pühendunult pakkuda moel, et see on võrdselt kahepoolne ja rikastav? Ajalises ja füüsilises plaanis me peame tegema valikuid.
Nii on.
Ka mina ütlen, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. :) Sest ma veel ei tea, kuidas ma saaksin teha oma igapäevast tööd, mis suures osas ongi info jagamine, võimalikult anonüümsena. Kuigi tahaks... Ma saan vaid oma eraelulised sündmused piiritleda anonüümsusega, mida isiklikum, seda nimetum :) Eluterve egoism, muidugi :)
Kuigi viimane ööpäev on olnud kurnav, lahkub jõuetus ja segadus minust vaikselt. Otsustasin ikkagi Heiet ka kuulata ja panen kohe kuulamise käigus kirja selle, mis kõnetab.
Jupiter annab jõudu, elustavat energiat :)
Kuidas õppida astroloogiat oma taju põhiselt? Kasutage astro.com, horoskoop.ee või horoskoop.net vms ja vaadake, mis hakkab silma. See ongi taju. Te olete vastamisi millegagi esimest korda ja see tekitab teis mingi tunde, mingi pildi, meenutuse. Märgake seda, õppige oma taju tundma. Iga taju toob selge ja puhta info. Siis me hakkame seda tõlkima ja see tõlge laseb ennast korduvalt parandada, et tulemus oleks korrektne ja täpne. Enamasti me läheme automaattõlkele, kasutame kõike eelnevalt kogetut.
Vaatame siis seda astroloogilist pilti ja vaatame, mida me näeme: idas Neitsi, lõunas Ambur, põhjas Kalad, läänes Vähk. Seda ma nüüd püüdsin ise tabada, mh, ma ei tea, kui õnnestunult.
Meid mõjutab see loodusjõud, mis mõjutab planeeti, mitte planeet ja mõju sõltub meie meeleseisundist. Kui keegi jagab infot kaardi kohta ja see ei sobi, siis see on tema tõlgendus ja ei maksa vaielda. Tuleb otsida endale sobiv nimetus, visioon, märk. Järgmine kord samas seisundis tuleb olemasolev jälle tagasi.
Tajupõhist maailmavaadet ei saa õpetada, saab ainult toetada oma taju märkamisel.
Erinevad inimesed näevad erinevaid asju, ka astroloogilises kaardis. Kui koguda kokku see, mis kellelegi silma hakkas, siis on näha, millised väed on aktiveeritud Meie-energias.
Me kõik oleme oma eripäraga ja oma häälestatusega, loodud puhtalt vastu võtmiseks ja jagamiseks. Ükski vorm ei saaks koos püsida, kui ei oleks taga teadvuse puudutust. Seetõttu näiteks tehasetoodang laguneb kiiremini kui meistri kätetöö. Ostetud asju peaks väärtustama ja rõõmustama, tundma rõõmu olemasolevast, et see ikka püsib.
Vanematel inimestel on rohkem väge käes. kuid ka rohkem infot kogunenud, mis mõjutab tõlgendusi, rohkem valikuid (raskem valida), selgemini tajutavad meeleseisundid ja nende nüansirikkus... muutujaid on rohkem ja ka tulemus on sellevõrra muutlikum.
Kes arvab, et ta pole väärtuslik- igaüks, kes hingab on väärtuslik, muudab maailma. Minu tänase päeva teema..eelmises postituseski... Väärtused panevad meid end elu jooksul kordi ja kordi vaatama, kus ja kes me oleme, kas meie väärtused saavad ka elus vääristatud või on nad vaid ideetasandil.
Mõned seisundid on loodud selleks, et puhastuda, et ärritusseisund lõpetada. Jah, enamasti annab kehas see tunda haigusliku seisundiga, ravitakse haigust, mitte põhjust ja eemaldutakse lahendusest. Aitäh, migreen! :)
Süütunne pole halb, vaid paneb meid olukorda, kus me järgmiseid tegusid ei tee... Mul ei ole eriti kriminaalset kogemust :D Aga jah, süütunne näitab, millest loobuda, mida mitte teha, millele mitte keskenduda, et mitte luua kasvu sinna, kus soovin kahaneda. Süütundele ei maksa keskenduda, et seda mitte väestada. Nii teeb ise enda elu raskeks. Lase lahti ja täna, et saad keskenduda millelegi muule.
Kaheaastane Marsi ja Neptuni suhe hakkab lõppema, tuleb uus, kus tegutsemise piirid lahustuvad ja me peame uuesti õppima, kuidas selles maailmas toimida.
Luuvalupäev läks sujuvalt üle peavaluööks. Kella kaheks olin kägaras oksendmas, kogu maailma raskus turjal. On hämmastav, kuidas kõik muud valud vabanevad hingamisega. Migreeni puhul see ei tööta. Ma ei ole suutnud leida seda õiget viisi hingamiseks, et valu kasvõi leeveneks ja nii ma siis surengi aeglaselt, teades, et surm ei tule, ainult provotseerib mu mõttekeha.
Viimasest ägedast migreenist on möödas neli aastat. Ma juba arvasin, et.. Aga siin ta on. Koos tajuhäirete, masenduse ja kehafunktsioonide väljalülitumisega. Isu ja janu kaovad, kõhtu tekib "kivi"- see, mis söödud, ei seedi enam. Keha ei reageeri füüsilisele kokkupuutele- ma löön ära oma varbaid ja kõnnin vastu uksepiitasid, valu pole. Ma unustan hingata ja taban end avastuselt, et ma õieti ei hingagi, ainult hingitsen, kuid iga sügavam hingetõmme pulseerib peas nagu vasaraga. Mittehingamine tundub arukas. Kõik lõhnad ja helid on ülitugevad, ma kuulen, kuidas veepiisk langeb aknaplekile ja see kõlab nagu gongilöök, kumiseb ajus vastu. Helisid on nii palju, et neist moodustub väljakannatamatu kakofoonia; Kõik lõhnab. Kõik! Lõhnad lõhestavad uusi akorde helide kakofooniasse ja tundub, et mu vaikne ja pime magamistuba ründab mind. Pimedus peab olema. Valgus iseenesest, valgus, mida ma nii väga armastan, kiilub silmadesse ja paisutab valu. Lisaks tulevad valguses nähtavale värvid ja tõesti, sel ajal on maailm liiga värviline! Aga ka lauspimeduses, suletud silmadega säilib see, mida nimetatakse migreeni auaks. Vilkuv ja sähviv värviline valgus kusagil küljealal, mis pilgu pööramisel eest nihkub.. Nagu mingi kohutav negatiivne mandala, mis surub meeltele om pitserit. Silmi avades värvid kahvatuvad ja maailm paistab väreleva udu, kontuurid ja vahemaad kaovad. Kõik uksed, aknad, toolid, trepid jms muutuvad ohtlikuks. Lamada selili ja vaadata taevasse läbi suletud silmade, ei muud..
Mõtetega on nii, et iga järgmise tunniga muutub nende kontrollimine keerulisemaks. Sundmõtted tulevad, alguses hetketi, neil saab sabast kinni ja nad annavad alla. Ajapikku muutuvad nad kuidagi jõulisemaks ja reaalsemaks, hakkab tunduma, et jah, täitsa minu mõte, õige vihje, õige sisu...ja siis haarab see endasse lühemaks või pikemaks ajaks. Veider on seejuures, et mõned neist mõtetest ongi õiged, seekord nägin ma ära nõrgad kohad oma kehas ja ka võimalikud lahendused. Kõik ei jäänud meelde, seega edaspidi panen pliiatsi ja paberi voodisse. Sama on unenägudega. Lühikesed ja selged unenäod, äärmiselt detailsed pildid. Ärgates ei saa aru, kust reaalsus algab ja kas reaalsus üldse eksisteerib.
Õues on öösel parem. Kus iganes, loodus on kõikjal. Olen veetnud pikki tunde loendamatutel öödel pingil istudes, iga ilmaga, igal aastaajal. Millegipärast kuupaiste või tähesära ei häiri sugugi, pigem lohutab ja ravib.
Kõlab küll imelikult, aga iga oksendamisega väljub minust suur hulk valu. Olen vahel lausa kaalunud, et kui kohe alguses pistaks näpud kurku, kas sellest võiks kasu olla? Proovinud ei ole. Igatahes süüa või juua ei saa, mitte ainult sellepärast, et kõigel on vale värv, lõhn ja maitse, vaid käsi lausa ei tõuse midagi võtma. Just selline tunne ongi, et juurde pole vaja midagi, oluline on vabanemine juba olemas olevast. Ja nii ma siis lebasin ja vabanesin. Umbes kaheksateist tundi järjest. Väikeste imeliste unepausidega, kus jõud taastus, kuigi valu oli foonil katkematult olemas.
Tõesti, mulle tundub, et migreeni põhjus ei ole mitte hormonaalne, ei ole tingitud keskkonnast ega pingelangusest. Pigem nii, et midagi välist on kogunenud liiga palju, nii palju, et tekib konflikt sisemise ja välise vahel. Migreen viib looteasendisse, tibatillukeseks kogu Universumi ette ja sunnib liigsest vabanema.. Kas see võiks olla tõlgendus migeeni eesmärgist?
Ma usun, et migreen on saavutusühiskonna haigus. Või siis nende inimeste haigus, kes kipuvad olema teatavas mõttes perfektsionistlikud. Perfektsionism sunnib parandama täiuslikku. Sunnib analüüsima ja lahkama seal, kus tuleks lahti lasta ja edasi minna. Mõtlesin Heie jutule minevikku kinnijäämisest, et me ei saa elada juba toimunud sündmustes edasi. Migreeni puhul on selle natuke teistsugune tase: ma ei olegi mineviku sündmustes, ma olen mineviku mõtetes. Sageli on nii, et mingi sündmus, idee, kuuldud fraas või nähtud pilt nihkub tahaplaanile, kuigi on huvitav ja ma tean, et sel hetkel ma luban endale, et mõtlen sellele hiljem. Noh, see "hiljem" tulebki, just sel hetkel, kui neid pilte on liiga palju. Siis seguneb varem nö sahvrisse talletatud töötlemata info selle infoga, mis tõesti aktuaalne ja lisandub see, mis tahtmatult alateadvusesse peitu surutud- tulemuseks on kaos.
Ma ei oska öelda, mis on lahendus. Kõige lähemal sellele on tõesti hetkes elamine. Jõuline teadvustamine, et oluline ei ole see, mis on juba toimunud, ega ka see, mis alles tuleb, sest väärtus on mõlemal ainult käesoleva hetkega seotult. Just käesolevas hetkes me mõtestame olnut ja tulevat. Ja on valik, mida ja kuidas mõtestada.
Miks ma selle kõik nii pikalt kirja panin? Küllap teraapiaks :) Nimelt, selle kirjutamise keskel ma tõusin püsti ja tegin oma tiibetlased koos taotlusega :) Tegin vähe kordusi, tunde järgi, tegin pühendunult ja sisemises rahus, naeratades. Sest ma olen väärt sisemist rahu ja naeratust, igal eluhetkel, ka halvimatel :) Ühtpidi on see vabastav, endast välja saatev tegevus, teistpidi- ehk leiab selle keegi just talle olulisel hetkel, saab abi või vähemasti mõtteainet. Kui sa juhtud seda lugema, siis kinnita endale, et sa oled väärtuslik, hinnaline, olulisim siin ilmas :) Me mõtestame maailma läbi isikliku kogemuse, kui me ise oleme väärtuslikud, siis on väärtus ka meie elu kõikidel aspektidel :) Ahjah- Universum toetas mu vabanemist igal võimalikul moel- mu telefon ei lase ei sisse ega välja helistada, samas on ta nõus teatama, et keegi on levist väljas või postkastis :) , muu tööpäev vahetus, mu lapsed otsustasid, et saavad ise hakkama ja on kusagil ära.. Maailm lülitus ise välja, et mulle puhkepaus luua :) Aitäh!
