Inimesi on ikka vähe. Mõned on nüüd täiesti ära kadunud ja neid nagu poleks olnudki. Puhta kärata kadund. Jah. Ma nüüd ei tea, kas nende aeg minu elus sai otsa või ma tegin ise midagi tõukavat. Praegu on selline etapp, kus ma ei reageeri, kuulan, aga vastata ei oska, näen, aga midagi teha ei oska, ainult vaatan. Aeg voolab. Las ta siis olla praegu nii. Paus.
Elusa elu leidmine on olulisim. Me peame sellega kogu aeg kontaktis olema, muidu hakkab hing nutma. Me oleme siin selleks, et ehitada oma hing. See, kas me oleme hingega kontaktis, on näha sündmustes. Füüsilise kehas toimuv näitab, mis peenematel tasanditel toimub. Mu füüsiline keha näitab äkki kulumise märke. Füüsilist jõudu ega aktiivsust pole. Täielik vaikelu. Süüa, juua, liikuda, rääkida..ei taha. Vaataks lage, mediteeriks, magaks, vaataks und ka lahtiste silmadega. See ei ole laiskus ega väsimus. Laiskus ei laseks mul siiski tööl käia ja väsimus ei laseks keskenduda. Aga selles suhtes on kõik hästi, st-tehtud. Hõljuv ja unelev olek saadab mind juba nädalapäevad, ehk kauem. Ajataju on kadunud...
Noniiiii... ma ei saa kirjutada. Aeg voolab kuidagi teisiti. Lihtsalt kuulan ja lisan video. Ja just nüüd hakkas Heie rääkima ajast, mida me tajume erinevalt :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar