Kolmteist on üks mu lemmiknumbreid :) Kuraditosin, kõlab nii mitmetähenduslikult, natuke müstiliselt ja natuke kurjalt ja natuke õnnetoovalt; kõlab nii nagu ütleja mõtestab.
Tänane päev oli väsitav. Miks, ei oskagi öelda. Ärkasin hommikul tundega, et pool tunnikest jäi unest puudu ja vist saatis see "puudu" mind läbi päeva ka keskendumata. Ega ma seda ju ümber ka ei sõnastanud. Alateadvus on alati nutikam.
Päev oli leebekene mu vastu, tasaselt kulgev nagu laisk ja laotust tagasi peegeldav suvine oja.
Jagasin oma kogemust paljajalu lumes silkamisest :) Poolehoidu ei leidnud, aga vastureaktsioone ka ei tekkinud, ehk siis leiab keegi mõtisklemiseks võimaluse.
Mõtlesin, et kuulan Heiet hoopis millalgi hiljem, kui pea selgem. Tegelikult kuulasin ikka otse. Väike enesekontroll- kas tasane voolamine välistab keskendatuse. No ega ei välista :) Kaks ja pool A4 märkmeid, oohhh, seda on väga palju. Tore, saab edaspidi ka seda seisundit kasutada :)
Selline lugu tänaseks:
Mis minuga rääkis või meelde jäi, sellest lühidalt...
Interneti foorumites, kommuunides jms luuakse ühisväli, kus kontakt on isiklik, aga kogemus kollektiivse jõuga. Või umbes nii see mõte oli. Selgitab hästi olukorda, kus inimesed igasugust eneseväärikust kaotades ennast õigustavad, teisi süüdistavad jne, jne. Ma olen seda alati imestanud, et kuidas nad ei hooma, millises koguses kurjust nad juurde loovad, sest reageeritakse küll ühele ärritajale, aga samas saab sõnumi suur rahvahulk. Kogu virtuaalne hala fb-seinal võimendub mõõtmatuks ja jääb sellesse ruumi seal. Ma ei taha sellele mõeldagi! Milline õnn, et on ka neid, kes loovad juurde positiivseid kuvandeid, saadavad helgeid signaale nii virtuaalsesse kui reaalsesse ruumi, sest ilmaruum on sama. Tänud teile kõigile!!!
Jälgi ennast, mida sa oma ellu lood (netis). No mõte oli siis selles, et seda paremini sa õpid ennast tundma. Ohjah, mida aeg edasi, seda vähem ma tahan midagi netis luua. Mulle tundub, et sel moel loodu hilisem neutraliseerimine, muutmine, on keerulisem ja samas publik..eee...mõõtmatu. Vastutus on suurem. Loodan, et mu enda sõnumid, siinsed kah, loovad võimalusi mulle ja teistele, võimalusi arenguks. Enda kohta olen seda märganud, et lähen aina valivamaks info suhtes. Kuna võimalused on sõna otseses mõttes piiramatud, aga aeg piiratud, siis tuleb mingid valikud teha. Ma eelistan reaalseid olukordi, inimesi, keda ma vähemasti päriselus natukenegi tunnen ja otsesuhtlust. Vähemalt praegu on see nii. Täiesti lihtsal põhjusel- kui ma netis suudan tekitada ebamugava olukorra suheldes inimese või grupiga, siis selle lahendamine on kordades keerukam mu jaoks, et siis- võrreldes tavaolukorraga. Nii hetkel on. Ma ei tea, võib juhtuda, et ma arenen... Aga seni ma pigem ei toodaks midagi, mille üle mul kontroll puudub, sest see oleks nagu vastutuse eest põgenemine. Nojah, ja ma ju ei taha reageerida moel, mis kedagi kahjustaks.
Kui me
tahame, et keegi teine tervendaks meid, siis ajutiselt on see võimalik, kuid
kui me ei lõpeta selle seisundi taastootmist, siis tundub, et tervendamine ei
toimi. Täiesti nõus!!! Ma olen tänulik, et minu ellu on tulnud erinevatel eluetappidel inimesed, kes on lahkelt vastutuse mulle endale jätnud. Nad on andnud mulle idee, aga rakendama olen seda ikka ise pidanud, kui iganes vaevaline see ka poleks. Parim näide sellisest õpetusest on Ralf :) Alati kusagil naeratamas ja uskumas, et igaüks meist suudab ise oma elu eest vastutuse võtta. Isegi väga mornidel hetkedel on ta on üks neist inimestest, kellele mõtlemine mind naeratama paneb. Ja seda on väga, väga palju antud! Ma ei hakka tema mõtteviisi siia kopeerima, mina tean ju.. :) Naeratame siis, lihtsalt :) Kuidas ma temani jõudsin? Elu on suurepärane- ma otsisin kedagi, kes ei muudaks mind, kes ei tahaks mind autoriteedina juhtida, jätaks mulle võimaluse kasvada just nii, nagu mina otsustan, jätaks õiguse katsetada ja eksida ja uuesti proovida. Ma kohe olen niisugune põikpäine ja tõrges igasuguste õpetuste ja gurude suhtes. Mul peab tulema see õige tunne inimesega suheldes, teadmine, et mulle jääb minu Mina alles. Nojah, ja siis see lihtsalt juhtus. Ja kõik oli õige. On praegu ka väga õige, sest ma olengi saanud koperdada nagu poolpime ja poolkurt :) Aga ma olen kogetust õppinud! Ja ma olen selle eest väga tänulik, et ta mulle selle koperdamise võimaluse lahkelt alles jättis, naeratades :) Sügavat sisemist naeratust sinusse kestma! Aitäh, et olemas oled! :) Ja suur tänu ka kõigile neile, kes oma õpetusi on jaganud igapäevase elu käigus, vaikselt, möödaminnes! Ma ei saa siia neist loetelu tekitada, tõesti, parafraseerides Laari- "Mu blog saaks täis!" :D Aga te olete minuga mu tänutundes :) (Ma panen siia endale meelde tuletuse, et ma kirjutan millalgi siia ühe mälestuse, mis tekkehetkel oli täiesti rabav ja hämmeldust tekitav, siis natuke solvav ja siis kohutavalt naljakas. Tänaseks on sellest saanud üks kaunemaid hetki mu elus! :) )
Varasemad rituaalsed toidud on täna igapäevased. Kuidas kellelgi. Küllap on. Minu jaoks on kokkamine sügavalt meditatiivne ja loov tegevus. Ma ju vastutan sööjate eest, ma ju armastan neid kogu südamest :) Kõik, mida me jagame, peab olema teadlikult mõtestatud. Mõnikord teeb seda teadvus, mõnikord alateadvus. Enese jälgimise küsimus. Mitte toit ise ei ole muutunud, vaid see, millises seisundis me seda teeme, millise väe me sellele anname. Noh, Heie arvas samamoodi, mu meelest...
Meil
on hetkel võimalus olla oma kodus ja osaleda ühisloomises ja need kohad, kus
ollakse, aktiveeruvad, need kohad, kus ollakse avatud tarkuse-ja
armastusevoole, saavad väge. Annab võimaluse väestada oma kodu. Tuleks ka
käituda siis kodus nagu pühale kohale kohane, sest kõik seisundid võimenduvad.
Minu jaoks on mu kodu alati püha koht. Oma kodu. Ma ootasin seda nii kaua. Ma vabandan nende inimeste ees, keda ma olen riivanud..neid mitte uksest sisse lastes või nende kinke mitte oma kodus hoides.. Pisimgi ebakõla või küsitavus, ja mu uks on kinni, mu süda on avatud, aga mitte mu füüsiline kodu. Noh, sellega on nii, et see ongi püha paik. Ja punkt. Tee minu koju käib läbi minu südame...
Päevaseisu kohta jutuga oli nii, et ma panin endale kirja, et ma jälgiksin ennast, kui palju on segadust reaalse ja ebareaalsega, et ma ei samastuks olukordadega, ei võtaks tuld teiste emotsioonidest, mis ei pruugi olla reaalsed...
Väga lühike jutt tuli.. Ja mitte mitte kõik märkmed pole siin...mitte pooledki :)
Unenägusid! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar