Kurbus. Ma mõtlesin mitu nädalat, mis see on, mis kusagil vaikselt urgitseb. Keskendumisel poeb oma urgu peitu ja ootab, kuni ma jälle hajusaks muutun. Kurbus. Kurbus selle pärast, mida ma ei ole taibanud muuta ja nüüd muuta enam ei saa. Ma saan ainult loota, et need on omandatud õppetunnid.
Lugesin täna, et keegi ootab armumist, et oleks ilu ja põlemist, et saaks jõudu juurde. Ja no et saaks luua, luua ilu, elu, luulet, elulist ja ilusat luulet. Kas selleks peab armuma? Kas loomine on armumise tagajärg ja armumine on loomise eeldus?
Ma olen uskunud, et armastus on loov. Sellest sünnivad rõõmsalt helged pildid ja sõnad, sündmused ja ideed. Armumine...iial ei tea, millega see lõpeb. Jah, ta loob, kiirelt ja uhkelt, tulest ja tähtedest, sest me lendame selles tundes nii kõrgele. Armastuses on tasakaalu, on pühendumust ja kannatlikkust, andestust ja abivalmidust. Armastus loob kõikehõlmavat ja püsivat. Kui ka tunne ei püsi, siis loodu jääb. Saadab meid vaikse sooja säraga ka minevikust.
Loovad inimesed otsivad inspiratsiooni, midagi, mis puudutaks servapidi ja ergutaks ennast väljendama. Väline impulss muutub sel moel läbi sisemise äratundmise.. loominguks. Me oleme loojad igas hetkes, me loome oma elu, oma hinge, oma kasvamise lugu. Mis meid seejuures inspireerib? Varem kogetu, varem loodu, meie endi endistes eludes loodu, tundub mulle. Seega kogu meie loomingus väljendub meie lugu, meie aja lugu. Me loome läbi iseenda, läbi oma kasvuvalude ja -rõõmude.
Kui ma vaatan oma lugusid läbi aegade, riimis, vabavärsis, proosas, päevikuna, jooniste, joonistuste ja fotodena... Minu kasvamise lugu. Mind kõnetav. On kena, kui keegi leiab äratundmist, aga on hästi ka siis, kui ei leia. Ma ei oska luua kommertslikult, müügiks. Müüa ennast? Rasked valikud.
Kurbus on üks neid elu tahke, mida ma ei oska loovalt vormida millekski uueks. Lihtsalt lasen endal seda tunda, ujun kuni jaksan selles ja, kui enam ei jaksa, siis löövad lained üle pea kokku. Löögu. Küll ta läheb, kui ma olen valmis lahti laskma. Ükskord ju ikka olen :) Aga mitte praegu. Just praegu ma poen oma nurmenukuteega teki sisse ja lasen ajal voolata. Või endal, ajas. Esimene paranemismärk on naer. Alati. Ja raudrohutee on abiks, kui kiire selle naeruni jõudmisega :)
Mahasurutud tunded kerkivad pinnale. Nagu leina erinevad faasid... Läbid need teadmisega, et ees on heledam aeg..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar