Sellisel päeval ei jäänud muud üle, kui lugeda. Seda raamatut võib lugema jäädagi. Soe, helge ja naeratav lingvistika ja tunnetusteooria ja jumal teab mis veel...tänapäevane lugulaul :) Liitusin ühe foorumiga ja sain mõtlemisainet, kohe kuhjaga. Ja üldse, tegin ainult endale hädavajalikku. Suurema osa ajast tabasin end taas juurdlemast, mis raskus mu turjal on, et pea lausa ettepoole kumarasse vajub? Kelle raskus? Kas see ikka on minu?
Õnneks ma oma mõtteuidetesse päris ära ei eksinud ja kuulasin ikka Heiet ka. Otse, muidugi.
Midagi väga kindlat peas keerlema ei hakanud. Enamus tänasest oli selline tuttavlik, lihtne ja selge, miski nagu vastandumist ka ei tekitanud.
Aga mõned mõtted siis, mis enim kõnetasid, Heie laused ikka kursiivis, eks ole:
"Karma on see, mis on olemas, see, mida meil ei ole, see ei ole ka karma." Jah, ma olen ka mõelnud, et kuidas inimesed jaksavad ohkida, et neil pole selles elus seda ja teist ja lisavad nagu muuseas, et "mis ma küll eelmises elus tegin, karma sihuke". Põhimõtteliselt võib karma väljenduda ilmajäetusetundes, mitte puuduolevas rahas. Tunne on, raha pole. Kui keskendud tundele, no ega ei tule ka :)
"Mingil põhjusel eeldatakse seda, et mida vanemaks me saame, seda haigemad me justkui olla võiksime" No eeldatakse jah, aga mu enda kogemus ütleb, et ega ikka ei ole küll. Lapsepõlves ma olin ikka üks ütlemata hädine äbarik, tihti lausa haiglas. Esimesed seitse aastat olid enam-vähem, aga sealt edasi... Mu ema ikka imestas, et mismoodi saavad ta lapsed sellised tõbised olla, kesk metsa ja puhta toidu peal (kohe nii puhas, et suhkur oli külalistele, omad pidid mett sööma). Niipea, kui mu esiklaps siia ilma sai, lahkusid minust ka haigused. Jäid üksikud tõsised põletikud umbes kord aastas, mis oli tõeline areng varasemaga võrreldes :) Ja täna ma ütlen, et ma nagu pigem läheksin tervemaks. Haigused kimbutavad mind veel harvem. Näis, mis edasi saab. Üks imelik tõbi on tulnud mind õpetama ja pole veel selge, kumb meist õpihimulisem on.
"Mina suunan selle väe, mille ma olen kogunud, sinna, kuhu mina ise tahan" See käis siis selle olukorra kohta, kus mõte hakkab mingis probleemis kerima ühel kohal. Kiilub ära ja vangistab su negatiivsesse mustrisse. Nojah, oma mõte, ise valid ju, oleks ainult tarkust "Stop!" öelda. Vahel ju tundub, et nooohhh, kui ma ainult natuke veel selle mõtte kallal urgitsen, siis tuleb lahendus, ehk läheb mõte ise ära, saab lõpuni mõeldud vms. No enamasti ei saa. Saab ainult aina sügavamale minna ja mida põhjale lähemal, seda vähem valgust. Kui see vägi suunata kuhugi, näiteks loomingusse või enesearendusse, siis võib loota, et kaasneb positiivne tagajärg. Minu jaoks on kirjutamine teraapiline. Niipea, kui ma oma mõtteid kirjas näen, no tunduvad imelikud, et mul sellised, nii masendavad või rahutud vms. Lööb pildi selgeks. Mina olen sõnade-inimene, mõni teine ehk joonistab või laulab või mida iganes. Enesearendus on ka see, kui oma ebamugavustundele luua positiivne afirmatsioon. Näiteks väga väsinuna ma kiidan ennast, et oh, ma poleks uskunudki, et ma nii palju suudan, ma teen selle pisikese asja veel ära ja siis olen väärt kiitust ja und :) Vahel peab ennast ise kiitma. Ainult me ise teame, kui suur pingutus on olnud. Teiste kiitus tuleneb sellest, mis teistele raske tundub, aga tihtipeale on need kiiduväärt asjaolud vägagi erinevad.
Ausalt öeldes oli mõtteid seal ikka palju rohkem ja miskid märkmed ma tegin ka pikemalt, aga las nad ootavad oma aega. Ma olen märganud, et mingi osa infost on nagu ootel ja kui lisandub veel paar kildu, siis äkki on väga oluline ja tähtis pilt valmis :)
Aga nüüd ma lähen teen oma une-eelsed toimetused ja mõttekorrastused, õigemini, lasen mõtted lihtsalt jalutama ilmaruumi, ja püüan edasi näha oma eilset und.
Ahjaa! Heie nägi täna kuidagi eriti särav välja ja ma mõtlesin, et on aeg uueks nimeks. Mul seda nime pole :)
Aga mõned mõtted siis, mis enim kõnetasid, Heie laused ikka kursiivis, eks ole:
"Karma on see, mis on olemas, see, mida meil ei ole, see ei ole ka karma." Jah, ma olen ka mõelnud, et kuidas inimesed jaksavad ohkida, et neil pole selles elus seda ja teist ja lisavad nagu muuseas, et "mis ma küll eelmises elus tegin, karma sihuke". Põhimõtteliselt võib karma väljenduda ilmajäetusetundes, mitte puuduolevas rahas. Tunne on, raha pole. Kui keskendud tundele, no ega ei tule ka :)
"Mingil põhjusel eeldatakse seda, et mida vanemaks me saame, seda haigemad me justkui olla võiksime" No eeldatakse jah, aga mu enda kogemus ütleb, et ega ikka ei ole küll. Lapsepõlves ma olin ikka üks ütlemata hädine äbarik, tihti lausa haiglas. Esimesed seitse aastat olid enam-vähem, aga sealt edasi... Mu ema ikka imestas, et mismoodi saavad ta lapsed sellised tõbised olla, kesk metsa ja puhta toidu peal (kohe nii puhas, et suhkur oli külalistele, omad pidid mett sööma). Niipea, kui mu esiklaps siia ilma sai, lahkusid minust ka haigused. Jäid üksikud tõsised põletikud umbes kord aastas, mis oli tõeline areng varasemaga võrreldes :) Ja täna ma ütlen, et ma nagu pigem läheksin tervemaks. Haigused kimbutavad mind veel harvem. Näis, mis edasi saab. Üks imelik tõbi on tulnud mind õpetama ja pole veel selge, kumb meist õpihimulisem on.
"Mina suunan selle väe, mille ma olen kogunud, sinna, kuhu mina ise tahan" See käis siis selle olukorra kohta, kus mõte hakkab mingis probleemis kerima ühel kohal. Kiilub ära ja vangistab su negatiivsesse mustrisse. Nojah, oma mõte, ise valid ju, oleks ainult tarkust "Stop!" öelda. Vahel ju tundub, et nooohhh, kui ma ainult natuke veel selle mõtte kallal urgitsen, siis tuleb lahendus, ehk läheb mõte ise ära, saab lõpuni mõeldud vms. No enamasti ei saa. Saab ainult aina sügavamale minna ja mida põhjale lähemal, seda vähem valgust. Kui see vägi suunata kuhugi, näiteks loomingusse või enesearendusse, siis võib loota, et kaasneb positiivne tagajärg. Minu jaoks on kirjutamine teraapiline. Niipea, kui ma oma mõtteid kirjas näen, no tunduvad imelikud, et mul sellised, nii masendavad või rahutud vms. Lööb pildi selgeks. Mina olen sõnade-inimene, mõni teine ehk joonistab või laulab või mida iganes. Enesearendus on ka see, kui oma ebamugavustundele luua positiivne afirmatsioon. Näiteks väga väsinuna ma kiidan ennast, et oh, ma poleks uskunudki, et ma nii palju suudan, ma teen selle pisikese asja veel ära ja siis olen väärt kiitust ja und :) Vahel peab ennast ise kiitma. Ainult me ise teame, kui suur pingutus on olnud. Teiste kiitus tuleneb sellest, mis teistele raske tundub, aga tihtipeale on need kiiduväärt asjaolud vägagi erinevad.
Ausalt öeldes oli mõtteid seal ikka palju rohkem ja miskid märkmed ma tegin ka pikemalt, aga las nad ootavad oma aega. Ma olen märganud, et mingi osa infost on nagu ootel ja kui lisandub veel paar kildu, siis äkki on väga oluline ja tähtis pilt valmis :)
Aga nüüd ma lähen teen oma une-eelsed toimetused ja mõttekorrastused, õigemini, lasen mõtted lihtsalt jalutama ilmaruumi, ja püüan edasi näha oma eilset und.
Ahjaa! Heie nägi täna kuidagi eriti särav välja ja ma mõtlesin, et on aeg uueks nimeks. Mul seda nime pole :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar