Heie vestluse lisan ka:
Minu kirjapandu oli selline:
Suur võimalus jääda oma meeleseisundisse ketrama- minu jaoks jõulunädala teema või pööripäeva-aegne teema. Erinevatest
allikatest tuli sarnane info, mis kokkuvõttes pani sügavalt mõtlema, millele ma keskendun ja mida juurde loon. Detsembri teisel nädalal hakkasin mõistma, mitte päevatöö ei väsita, vaid korduvad mõtted, nagu vaimne sundasend, mis koormab niivõrd, et ka füüsis väsib. Samas toimus ka väline mõttemustrite kontrollimine: inimesed mu ümber kordasid sarnaseid lauseid ja ma pidin otsustama, kuidas
vastata. Kas jääda harjumusliku juurde või luua uus vastus. Sarnane protsess kestab nüüd juba kolmandat nädalat. Olen hakanud pikalt ohkama- pikk väljahingamine ja mõttel minna laskmine. Uue sissehingamisega tuleb vaikus või uus teema.
Võimendub see, millele pöörad tähelepanu, mida sügavam ja pikem keskendatus, seda suurem võimendus ( Heie! vaata meie eelmise fb-vestluse lõppu...tähelepanu-teema ) Tänulikkus olemasoleva, ka visualiseeritud olemasoleva eest, loob juurde. Keskendatuses samastume objektiga, seega teadlik valik toetab arenguid. Vabastades vanu mustreid ja keskendudes uutele, loome uusi mustreid. Hinnanguid saame anda hiljem. Suurpuhastus tuleks teha mitte ainult iseendas, vaid ka end ümbritsevas materiaalsuses, vabaneda üleliigsest, sellega lahkub ka vanade mustrite energia. Minu puhul järgneb igale vabanemisele uni, lühike, kõige enam pool tundi kestev, kuid see muudab näiteks tööalased muutused keeruliseks.
Võib juhtuda, et teised inimesed toovad meis välja selle, mis vajab vabastamist või uuenemist. Pärast protsessi võib tegelikult kaduda ka inimene elust, sest tema ülesanne, tema õpetus on toiminud. Ja siis tuleb osata lahti lasta ka neist inimestest, sest neil on oma tee ja meile tulevad uued õpetajad. Minu puhul on indikaatoriks tänutunne. Kui ma olen südamest ja siiralt tänulik kogemuse eest, siis on õpetus üsna hästi kinnistunud ja edaspidised nö kontrollivad samalaadsed olukorrad jäävad põgusateks hetkedeks.
Kannatused on kinni hinnangutes- negatiivne hinnang loob juurde negatiivseid kogemusi. Praktiseerin ise selliselt, et kui kogemus on ebamugav, ebameeldiv, olen kogemuse eest tänulik, uurin teda luubi all oma elu ja arengu kontekstis, siis lasen ta vabaks, kinnitan endale, et olen seda nüüd näinud, kuulnud, tundnud vms ja võin edasi liikuda. NB-mitte segi ajada mahasurutud mõtete ja tunnetega!
Kui väge on palju- kasutamata vägi, jagamata info lõhub väe/infokandjat, toimuvad väikesed/suured sisemised plahvatused, mis väljenduvad haigustes, traumades, ebamäärastes valuaistingutes, tundes, et elu on meist määratult suurem ja pärsib meie teotahet, tunne, et meid ei mõisteta...Võiks kasutada näiteks loovat eneseväljendust, laulu, luuletamist, joonistamist, kirjutamist... Minu puhul töötab kirjutamine, sest see on teatud mõttes ka õppematerjal ja pildialbum. Hiljem oma tekste lugedes näen, kuidas
muutused on toimunud, see aitab kogeda arengut ja märgata korduvaid kitsaskohti. Mõnikord me loome mitte seda, mis meile enda arvates ei sobi, kuid mis meid arendab, loob uue kvaliteedi. Mitte alati ei tule muutused läbi positiivsete sündmuste, tänulikuna meenutame neid hiljem, kui oleme tagantjärele tarkusega mõistnud, et olukorra traagika murdis vanu mustreid ja lõi uusi, helgemaid võimalusi.
Ühisvalikud- kaasteelised peegeldavad su enda arengut, alati juhtub hulka ka mõni nö kontrollostja, kes testib su teadlikkust iseendast, täna teda ja lase minna, sest sõnumitoojat maha ei lasta Vabadus eeldab vastutuse võtmist iseenda väärtuste, valikute ja
enesetunde eest, sest maailm on peegeldus. Täna kirjutan seda mõtet juba kolmandat korda, küllap mul on nüüd aeg mõelda, kas ma ise olen piisavalt vastutust võtnud. Seega sellel pikemalt ei peatu, pean enne iseendasse vaatama.
Ühiskogemus- aastavahetus...usun ka pööripäeva, täiesti teine
kogemus muidugi. Mida lähemal ekvaatorile, seda ebaolulisem on pööripäev. Algallikas on kergemini tabatav kui kasutada ühisvälja väge, seega põhjarahvastel on nö lisapäev pööripäeva näol
Võiks lisada, et jätkub... Tulemus minu jaoks: mõtlen oma vastutusele, mida olen loonud, millele keskendunud. Tundub, et mu mingi väga eluline aspekt pole piisavalt tähelepanu saanud
Uitmõtted.....
allikatest tuli sarnane info, mis kokkuvõttes pani sügavalt mõtlema, millele ma keskendun ja mida juurde loon. Detsembri teisel nädalal hakkasin mõistma, mitte päevatöö ei väsita, vaid korduvad mõtted, nagu vaimne sundasend, mis koormab niivõrd, et ka füüsis väsib. Samas toimus ka väline mõttemustrite kontrollimine: inimesed mu ümber kordasid sarnaseid lauseid ja ma pidin otsustama, kuidas
vastata. Kas jääda harjumusliku juurde või luua uus vastus. Sarnane protsess kestab nüüd juba kolmandat nädalat. Olen hakanud pikalt ohkama- pikk väljahingamine ja mõttel minna laskmine. Uue sissehingamisega tuleb vaikus või uus teema.
Võimendub see, millele pöörad tähelepanu, mida sügavam ja pikem keskendatus, seda suurem võimendus ( Heie! vaata meie eelmise fb-vestluse lõppu...tähelepanu-teema ) Tänulikkus olemasoleva, ka visualiseeritud olemasoleva eest, loob juurde. Keskendatuses samastume objektiga, seega teadlik valik toetab arenguid. Vabastades vanu mustreid ja keskendudes uutele, loome uusi mustreid. Hinnanguid saame anda hiljem. Suurpuhastus tuleks teha mitte ainult iseendas, vaid ka end ümbritsevas materiaalsuses, vabaneda üleliigsest, sellega lahkub ka vanade mustrite energia. Minu puhul järgneb igale vabanemisele uni, lühike, kõige enam pool tundi kestev, kuid see muudab näiteks tööalased muutused keeruliseks.
Võib juhtuda, et teised inimesed toovad meis välja selle, mis vajab vabastamist või uuenemist. Pärast protsessi võib tegelikult kaduda ka inimene elust, sest tema ülesanne, tema õpetus on toiminud. Ja siis tuleb osata lahti lasta ka neist inimestest, sest neil on oma tee ja meile tulevad uued õpetajad. Minu puhul on indikaatoriks tänutunne. Kui ma olen südamest ja siiralt tänulik kogemuse eest, siis on õpetus üsna hästi kinnistunud ja edaspidised nö kontrollivad samalaadsed olukorrad jäävad põgusateks hetkedeks.
Kannatused on kinni hinnangutes- negatiivne hinnang loob juurde negatiivseid kogemusi. Praktiseerin ise selliselt, et kui kogemus on ebamugav, ebameeldiv, olen kogemuse eest tänulik, uurin teda luubi all oma elu ja arengu kontekstis, siis lasen ta vabaks, kinnitan endale, et olen seda nüüd näinud, kuulnud, tundnud vms ja võin edasi liikuda. NB-mitte segi ajada mahasurutud mõtete ja tunnetega!
Kui väge on palju- kasutamata vägi, jagamata info lõhub väe/infokandjat, toimuvad väikesed/suured sisemised plahvatused, mis väljenduvad haigustes, traumades, ebamäärastes valuaistingutes, tundes, et elu on meist määratult suurem ja pärsib meie teotahet, tunne, et meid ei mõisteta...Võiks kasutada näiteks loovat eneseväljendust, laulu, luuletamist, joonistamist, kirjutamist... Minu puhul töötab kirjutamine, sest see on teatud mõttes ka õppematerjal ja pildialbum. Hiljem oma tekste lugedes näen, kuidas
muutused on toimunud, see aitab kogeda arengut ja märgata korduvaid kitsaskohti. Mõnikord me loome mitte seda, mis meile enda arvates ei sobi, kuid mis meid arendab, loob uue kvaliteedi. Mitte alati ei tule muutused läbi positiivsete sündmuste, tänulikuna meenutame neid hiljem, kui oleme tagantjärele tarkusega mõistnud, et olukorra traagika murdis vanu mustreid ja lõi uusi, helgemaid võimalusi.
Ühisvalikud- kaasteelised peegeldavad su enda arengut, alati juhtub hulka ka mõni nö kontrollostja, kes testib su teadlikkust iseendast, täna teda ja lase minna, sest sõnumitoojat maha ei lasta Vabadus eeldab vastutuse võtmist iseenda väärtuste, valikute ja
enesetunde eest, sest maailm on peegeldus. Täna kirjutan seda mõtet juba kolmandat korda, küllap mul on nüüd aeg mõelda, kas ma ise olen piisavalt vastutust võtnud. Seega sellel pikemalt ei peatu, pean enne iseendasse vaatama.
Ühiskogemus- aastavahetus...usun ka pööripäeva, täiesti teine
kogemus muidugi. Mida lähemal ekvaatorile, seda ebaolulisem on pööripäev. Algallikas on kergemini tabatav kui kasutada ühisvälja väge, seega põhjarahvastel on nö lisapäev pööripäeva näol
Võiks lisada, et jätkub... Tulemus minu jaoks: mõtlen oma vastutusele, mida olen loonud, millele keskendunud. Tundub, et mu mingi väga eluline aspekt pole piisavalt tähelepanu saanud
Uitmõtted.....
Et kui me otsustame oma tulevase elu surma- ja sünnihetke sümbioosina ning ei saa käesolevat enam muuta siis... Mh... Ma olen tänaseni arvanud, et inimesed sünnivad erineva potentsiaaliga muutusteks. Pikka aega uskusin siiralt, et me kõik võime oma elu kujundada just nii nagu tahame, aga siis kohtasin üht teist teooriat. See, minu jaoks uus teooria väitis, et võimalused on sünnihetkega määratletud, kellel on protsent väiksem, kellel suurem. Seda muutustepotentsiaali protsenti saab muuta oma vaimse arenguga, mida kõrgemale jõuad, seda suuremad on su valikud. Usun, et see peab paika umbes samamoodi, nagu tähtede tundmisest saab alguse lugemisoskus.
Iga autor, sõltumata oma eneseväljenduse viisist või sisust, vajab tagasisidet. Inimene on sotsiaalne olend ja peegeldus ümbritsevast arendab mina-pilti ning inspireerib. Areng võib muidugi toimuda ka üksinduses, kuid siis on see jagamata vägi, mis võib autori vastu pöörduda.
Tänud sulle, Heie!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar