Teadmiste jagamise anonüümsus

Kui nüüd keegi ütleb, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi, siis..

Ma kuulan teda. Ka siis, kui tema teod ei ole kooskõlas tema sõnadega. Ka siis, kui ta inimesena ei ole mulle üldse vastuvõetav, võib jagatud info olla mulle oluline. Inimene, kes on mingi eluvaldkonnaga kokku puutunud, võib omada spetsiifilist infot ka siis, kui ta ise selle infoga midagi peale hakata ei oska. 

Näiteks suitsetamisega on nii, et väga paljud inimesed räägivad aastaid, kui väga arukas oleks loobumine. Nad ehk isegi üritavad loobuda. Nad jagavad infot suitsetamisega kaasneva kohta. Ma ei saa öelda, et ah, sa ikka suitsetad, mida sa tead mahajätmisest! Sest tõenäoliselt ta teab väga palju, ta on seda korduvalt proovinud, põrganud vastu erinevaid takistusi, uurinud iseennast, võidelnud endaga, kogunud saada olevat infot mujalt, võrrelnud erinevaid teooriaid ja tehnikaid neid katsetades.. Tark inimene, suure pagasiga inimene. See, et ta ikka loobunud ei ole, ei tee tema teadmisi olematuks või väärtusetuks. Mõni päev tagasi kuulsin juba mitmendat korda väidet, et mõnikord on suitsetamine vajalik ja hoiab suitsetajat tegelikult just tervemana.. Kui mul oleks eelarvamus, et suitsetaja ei ela tervislikku elu, siis ma jätaks tähelepanuta suitsetavad taimetoitlased, ravitsejad, šamaanid, astroloogid, kanaldajad jt. Nemad muidugi ei kaotaks sellest midagi, mina küll. Nende kogemused, teadmised ja tõlgendused jääks mulle tabamatuks. 

Kui nüüd keegi ütleb, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi, siis.. see on katkend Piiblist. Teadlikult valitud, et näidata, kuidas me loeme ajaloos loodud tekste. Me ei tunne isiklikult kirjutajat, tihti kirjapanija ei olegi ise sündmustes peategelane, on vaid vahendaja. Sageli on ajaloos loodu ühislooming, kogutud sajandite jooksul, kõigile kuuluv ja kättesaadav. Anonüümsus ei takista meil seda infot vastu võtta, analüüsida, vaadata, kuidas see meie maailmapildiga haakub või mis selles häirib. Lugedes Talmudit, Koraani või Vedangat, me isegi ei püüa kujutleda nende kirjapanijat. Meie kogu tähelepanu on sisul. Jäägitult nendel lõikudel, mis meid kõnetavad. Iga kord, kui loeme sama teksti uuesti, leiame sealt ka enda jaoks midagi uut, midagi, mis sobib ajas muutunud Minaga. Me ise mõtestame igat teksti uuesti, anname uue tähenduse. Kui nüüd tähelepanu oleks kirjutajal ja tekstil korraga, kas me kasvaksime sama kiirusega? Kas me mitte ei kultaks tarbetut aega küsimuste küsimisele selle asemel, et leida iseendast vastuseid?

Anonüümseks jäämine nihutab fookuse isikult infole. Taustata inimese tekst võib olla kergemini hoomatav, sest selle sisu ei pea konkureerima isikuga, kes räägib või kirjutab. Raamatuid lugedes me ei pea tundma autorit, et saada elamus või teadmised. Filme vaadates inimesed enamasti ei teagi, kes on stsenarist, kuigi just see inimene loob sündmuste sisu ja järjestuse. Elustiili-blogijad tihti eksponeerivad ennast teadlikult, kes tähelepanuvajadusest, kes soovist saada reklaami- või kirjastamislepinguid. See blogi siin, see jääb anonüümseks. Minu fookus on minu suhetel maailma ja iseendaga, selles ei ole mu perekonda, sõpru, tööd, haridust... Need muud teemad jäävad reaalsesse maailma, leiavad seal väljundi ega pea paljundatud saama. Vähemalt seni, kuni ma ei taha iseendast kaubamärki luua :) 

Minu anonüümsus ei tähenda, et mul oleks meeletult oluline info jagada :D see on mu kaitsekilp, et lülitada välja mind häiriv tähelepanu. Igapäevaelus olen ma saan tähelepanu piisavalt ja ülearugi. Oma vabad hetked jätan iseendale, mõned saavad siin jagatud ja mõned mitte. Kui ma nüüd sellesse iseenda-aega tekitaksin isikliku tähelepanu ruumi, siis mu enda sisemine ruum jääks selle võrra ahtamaks. Aeg mõtteid koguda ja setitada, aeg suhestuda juba saadud infoga.

Avalik info, anonüümsed jagajad ja vastuvõtjad- fookus infol. Avalik info, avalikud jagajad ja anonüümsed vastuvõtjad- fookus infol ja jagajal. Avalik info, avalik jagaja ja avalikud vastuvõtjad- fookus hajub, liiga palju taustamüra ja tõmmet isiklikule pinnale. 

Jah, inimestele meeldib personaalne lähenemine, nimepidi kõnetamine, isikliku ruumi jagamine. Kuid kui paljudele me suudame seda tõesti pühendunult pakkuda moel, et see on võrdselt kahepoolne ja rikastav? Ajalises ja füüsilises plaanis me peame tegema valikuid. 

Nii on.

Ka mina ütlen, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. :) Sest ma veel ei tea, kuidas ma saaksin teha oma igapäevast tööd, mis suures osas ongi info jagamine, võimalikult anonüümsena. Kuigi tahaks... Ma saan vaid oma eraelulised sündmused piiritleda anonüümsusega, mida isiklikum, seda nimetum :) Eluterve egoism, muidugi :)