Kolmanda jaanuari teema:
Kuulasin mõlemat osa kohe avaldamisõhtul ja siis hiljem uuesti. Miks uuesti? Tegelikult oli lugu nii, et kolmandal jaanuari salvestist kuulates ma ei suutnud aru saada, kas hakib Heie mõte või minu vastuvõtlikkus. Mulle jäi arusaam, et miski läks nagu minust mööda. See pani mind mõtlema, et õigupoolest oleneb tulemus tuhandest pisikesest asjast. Näiteks minu taustamüra sõltuvalt kellaajast, päevatoimetuste ja -mõtete suunast ja sisust, eelnevalt toimunud vestlusest, füüsilisest enesetundest, hetkes kohalolust; aga ka sellest, millised inimesed on samal hetkel online´s ja loovad ühist vastuvõtu-välja. Oli hetki, kus ma oleks tahtnud reaalselt välja lülitada kedagi Heiega samast ruumist ja kedagi kusagilt hoomamatust ühisväljast, õigemini, tema taustamüra. Tundus, et peaks kellegi vaiksemaks sundima :D Kummaline...
Kokkuvõtlikult siis, igal uuel kuulamisel me loome uue sündmuse, millel on uus sisu, uus muster. Iga osaleja lisab oma panuse küll nähtamatult, kuid samas tuntavalt. Uues kuulamises on tunda ka, kuidas alateadvuses fookus muutub: mis on juba omandatud, mis arusaamatu (libiseb mööda) ja mis hetkes aktuaalne, just selles tillukeses ajaühikus kõige olulisem.
Kolmandast kuupäevast jäi mu pähe see loomisruumi mõte. Et esmalt on vajalik luua ruum. Minu ruumid on alati olnud mitmemõõtmelised, seda on isegi raske visualiseerida, mis siis selgitamisest veel.. Oh, no põhimõtteliselt ma ei erista teatud loomise juures aega, mis tähendab, et ruum kui selline, on ajatu. Umbes nagu korter, kus on köötuba, vahet pole, kummas ruumis oled, ikka oled mõlemas. Ajamõõtme lisamine annab ruumile konkreetsuse: täna, järgmisel aastal, enne või pärast millegi juhtumist, vms. Teadlik otsus jätta mõni kogemus selles elus ebaoluliseks või üldse välistada, lükkab mingi õppetunni edasi, järgmisesse ajalisse ruumi, nagu kööktoas köögist tuppa, aga kapi taha- mida ei näe, seda ehk pole ka :) Samamoodi me lükkame edasi selles elus vajalikku, silma alt ära, uskudes, et me pole selleks veel valmis või et kogemus ei ole üldse vajalik. Kaudses mõttes toimub see näiteks siis, kui me surume jõuga alla oma emotsioone, eitame ja eirame neid. Või kui me ei lahenda mõnda elulise tähtsusega probleemi oma elus. Või kui me eitame universaalset põhjuse ja tagajärje seost. Jne. Selles elus olulised kogemused ja õppetunnid tabavad meid sageli ikka selles elus, aga mahasurutus on neid tegelikult kasvatanud, andnud neile veel suurema väe. Nii sünnivad ebaterved suhted, haigused, külluse puudumine... Me ie saa eitada midagi, midagi tõesti olemas ei ole, me ei tuleks selle pealegi, me ei leiaks selle jaoks sõnu ega mõttepilte. Seega me tunnistame läbi eitamise, et näiteks viha on meis olemas. Konkreetne tunne täiesti reaalsete inimeste või olukordade suhtes. Eirates sellele väge andes me juba programmeerime oma tulevikku rõõmust ilmajäetust, kibestumust, siseorganite (süda, sapp jms) haigusi. Kuigi, lihtsam oleks tunnistada, et jah, siin see tunne on ja mina olen ka, mina ei ole tunne ja tunne ei ole mina. Vaadelda seda tunnet ja mõelda, miks ta tuli, milline on ta sõnum mulle. Me võime ju selle konkreetse tunde ebasobivaks tunnistada, aga kuni muster põhjuse ja tagajärje vahel ei ilmne, tuleb ta uue väega tagasi.
Ma olen palju aega kulutanud just selliste seoste otsimisele iseenda elus. Selleks, et luua püsivat rahuseisundit on vaja hinnanguteta aktsepteerida endaga toimuvat. Kui me suudame mõista iseennast, suudame vajadusel ka andestada või vabastada. Iseendas leidamata jäänud seosed ongi need, mis meile teiste juures enim meelehärmi või valu põhjustavad, sest jah, peegel ju ei valeta :) Kuni me ei suuda teha rahu iseendaga, ei saa me ka tingimusteta aktsepteerida teisi. Isegi kui tundub, et oh, juba õnnestub, juba ongi inimesed ilusad ja head, siis kindlasti ootab mõni emotsioon lihtsalt sobivate asjaolude kokkulangemise hetke.
Heie jutust sain kinnitust sellele, et mõned nendest mustritest, mis meis vabastamist ja uuendamist ootavad, on vanemad kui meie bioloogiline vanus. Samas, olen märganud, et just need tulevad mulle läbi teiste, on nii tuttavad, nii hinge ja vaimu riivavad... Sageli toovad need olukorrad kaasa vastastikuse egoismis süüdistamise, kuigi, tegelikult ei saa kumbki osapool lihtsalt aru, miks kogemus on vajalik selle elu kontekstis.
Vaat nii laiali need mõtted hargnesid..
Neljanda jaanuari salvestusega juhtus nii, et kolme kuulamisega tekkis kolm teemaarendust. Rohkem ei kuula, vähemalt esialgu :) Aga sain kinnitust, et kui on küsimus, siis on ka vastus..
Esimesel kuulamisel jäi mu mõte pidama kohe alguses. Heie lause: "Kloostris olijad pühenduvad inglitasandile,
olles tööriistad Looja käes." Mul on varasest lapsepõlvest teadmine, et seda elu ma olen elanud, mitte kloostris, küll aga absoluutses pühendumises. Ma tean, et ma ei mõistnud minust väljaspool toimuvat sageli ja et ma soovisin aru saada inimeses Mina-kontseptsioonist. Selle pühendunu-elu lõpuks sain kogemuse, mis tänaseni välistab minu elus vägivalla. Õigemini, ma püüan seda igal võimalikul moel leebelt ennetada, positiivseks pöörata, andestada... Kuni sarimõrvarite hingeelu uurimiseni :) Ja samal ajal ma üsna tihti tunnen sellest puudust, sellest igapäevasest tuntavast armastussidemest kogu universumiga. Kõige imelisemad hetked minu elus sisaldavad seda kogemust ja teadmine sellest on minus alati olnud. Mõnikord piisab paarist kirjareast, kaunist maalist vms, et see mind tabaks...
Ohjah..
Teise kuulamise teema oli Kundalini ja Heie selgitus. Mul tuli meelde, kui kohutavalt haige laps ma olin, kuidas mind tabasid esmalt seletamatud palavikud, ikka ülikõrged ja teadvusekaoga; seejärel hingamisteede haigused, eriti kurk (ma ei osanud sõnastada..mul polnud veel seda sõnavara), lõpuks siseorganite haigused. Esimese eluperioodi lõpuks olin ma terve nagu purikas. Aga ma olin kaotanud suure osa oma tundlikkusest ja tapnud tajusid sajal erineval moel. Kui ma lapsena uskusin, et õigeid sõnu leides, saan ma olukorda selgitada, siis teismelisena selgus, et igasugused sõnastused panevad inimesi mind hullumeelseks pidama. Noh, lühidalt öeldes, piisavalt palju sigarette, kohvi ja liha- ja su hullumeelsus taandub :) Iseasi, kui arukas see on. Samas, kuigi hullaris olid suurepärased inimesed, olid seal ka mitte nii suurepärased ravimid. Et siis, sellised valikud mul tol hetkel olid. Ka hiljem olen ma püüdnud pigem hoida fookust iseendal (selleks ma sündisin) ja vähem teistel. Elu on andnud mulle teadmise, et ma ei taha kelleltki tema isiklikku arendavat kogemust ära võtta, ma võin seista kõrval ja pakkuda tuge kasvõi füüsiliselt, võin anda teadmise, et mu tingimusteta armastus on igas olukorras alles, võin taluda süüdistusi egoismis...kuid kui vähegi võimalik, ei sekku otseselt. Et mitte seda eelpool kirjeldatud eitamis- või vältimismustrit süvendada. Võite ise arvata, kui palju on tänulikke inimesi...no on, aga selle taipamiseni võib kuluda aastakümneid..
Kolmandas kuulamises oli lause: "Peab jälgima, kas mu mõtted ja käitumine loovad
kannatusi või õnnelikkust" Nõus, täiesti nõus, täiesti teadlik, kui keeruline on seda teha, mõeldes nüüd eelmisele lõigule, eks ole. Samas, miski pole kergem, kui jagada armastust. Seda versiooni, mida nimetatakse ligimesearmastuseks. Selle allikas on lõpmatult voolav ja alati olemas. Raskem on ehk hoida enda füüsiline, vaimne ja hingeline seisund sellisena, et see jagamine oleks võimalik, oleks pidev voolamine...
Mõnepäevane distants annab võimaluse jälgida, mis jääb tekstist pinnale ja mis settib :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar