Esmalt ma pean ausalt ütlema, et ma olen kõige paganase mugavam inimene, kes on üldse loodud. Tõesti. Iga mu liigutus on seitse korda mõõdetud, et välistada topelt tegemise võimalus. Ma ei ole omandanud ühtki oskust, mida ma igapäevaelus ei kasuta. Pigem vastupidi, ma väldin ka nende oskuste omandamist, mis teistel on olemas ja mida ma saan tarbida. Mul pole juhilube, sest alati on keegi, kel on auto ja load. Ma ei oska teha ühtki marinaadi, sest ma ei söö äädikat. Ma ei oska puid ja põõsaid tagasi lõigata, sest ma tunnen inimesi, kes sellest teinud terve teaduse ja kelle käes kõik pärast kärpimist tõesti uuele elule puhkeb. Ma ei kasvata oma põllulapil midagi, mida ma saan osta lähedalt ja mahedalt. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Mõnikord ma ise ka imestan, kuidas ma üldse olen saanud nii mugavalt elada. Tegelikult, ikka aususe huvides, tähendab see seda, et ma kas maksan rahas või maksan tegudes. Ka mõte on tegu. Soov on tegu. Palve on tegu. Ja nii ma jagan vastutasuks oma aega, mõtteid, soove ja palveid :) Mõnikord muidugi ka raha, lahkelt, sest jätkub mulle, jätkub ka teistele.
Mõni aasta tagasi ma sattusin RALFi loengusse. Mitte et ma oleks olnud siis väsinud, haige või õnnetu. Kohe üldse mitte ja pigem vastupidi. Ma olin enda arvates juba üsna "kaugelejõudnud tunnetaja" ja mida kõike veel.. Jah. Igatahes see, mida ta rääkis puudutas mind ja tekitas huvi. Ma hakkasin tegema viie tiibetlase harjutusi, kasutades alguses seda õpetust ja lisades Ralfi poolt õpetatud taotluse, vastavalt päeva vajadustele. Ma proovisin, kuidas töötab noorkuu-taotlus millegi juurde loomiseks. Ja ma hakkasin varasemast enam mediteerima. Mõned mu tuttavad panid tähele, et mul oli rohkem energiat ja elurõõmu, et ma olin tasakaalukam ja õnnelikum. Õigupoolest olin ma seda kõike ka enne, aga mitte niivõrd endast välja kiirgav. Lõpuks läksid asjad nii, et hetkel, kui ma tahtsin väemeest külastada, oli juba olemas inimene, kes vajas seda külastust enamgi kui mina. Nii me siis käisime mõned korrad, kumbki oma eesmärkide ja vajadustega. Mis lõppes sellega, et me mõlemad saime harmoonia energia esimese astme pühitsuse. Millest ma pean millalgi eraldi kirjutama...
Lühidalt oli mu elumuutev kogemus selline, et ma sain just seda, mida soovisin. Uue kodu, parema töö, cum laude, ühe täiesti hullumeelsuseni armunud mehe (seda ma rohkem ei soovi!!!), paremad suhted perekonnaga, sain ka suure hulga muid pisikesi asju, mis elu natuke elavamaks muudavad. Kohtusin paljude erinevate vaimsete teejuhtide ja õpetajatega, mõned seda olidki, mõnel oli mu jaoks ainult ilus nimi :)
Kuni ma elu laineharjal purjetades ja päikeselist elu nautides otsustasin, et ma tahan oma emotsionaalsust tagasi. Noh, et nüüd ma ju olen tugevam ja targem. Noh, et ma nüüd siis uurin neid tundeid kuidagi arukamalt. Ma ei tea, ehk see oleks õnnestunud, kui ma oleksin mõne eelneva tegevuse lõpetanud. Mida ma muidugi ei teinud. Mistõttu mingit uut aega ega ruumi juurde ei tekkinud. Mis viis lõpuks selleni, et kõikvõimalikke emotsioone tulvas mu sisse ja seest välja rohkem kui ma tegelikult oleksin soovinud. Analüüsida jõudsin pisteliselt, nagu miski vabrikukontroll, noh, et iga kümnenda vaatad üle. Või umbes nii. Mõned tunded leidsid minu seest toitu varasemast ajast talletunud kogemuste näol ja hakkasid kasvama. Ma leidsin endas oma mineviku, oma hirmud ja valud, mis äkitselt uut toitu saanuna kosusid. Nüüd ma siis olen selles etapis, kus kõik kogutu ja kogetu väljendub haigusnähtudena. Mul on üle kaheksa aasta nohu. Mul on mingid mõistetamatud valuhood erinevates punktides, kogu kehas. Mu selgroos on valusad lülid. Mu kõrvad kohisevad ja mõnikord ma kuulan vilet kosmosest, selle asemel, et magama jääda. Kusjuures kõik meditsiinilised näitajad on väga head, peale ühe. Ainult üks haigus ongi reaalne haigus, meditsiiniliselt tuvastatav ja ehk ka ravitav.
Igatahes see pidev emotsionaalsus kurnas mind, tegi mu haavatavaks. Inimesed mu ümber ei saanud aru, mis minuga toimub, miks ma enam ei naera ja naerata katkematult ja püüdsid minust ikka kuidagi seda varasemat rõõmsat ja hingetoitvat poolt välja meelitada võii ka välja pressida. Nad olid harjunud, et võisid oma murest pool minu õlgadele panna, nende kogemus ütles, et ma pean vastu. Aga ei pidanud. Lõpuks jäi ainult meeletu väsimus, soov lamada pimedas, vaikuses. Ma ise ka ei olnud endaga mitte üks teps rahul, tõesti. Ma tahtsin tagasi oma elurõõmu, ma tahtsin seda tagasi moel, kus ma suudaksin ka elu pimedama poolega toime tulla. Selleks aga pean ma esmalt rahu tegema enese pimedama poolega. Algus on tehtud, ehk ma kunagi suudan jagada seda kogemust.
Nii ma siis läksingi Ralfi juurde. Saamaks seda vaikust, pimedust ja sisemist rahu, mida igapäevaelu rutiinis ise luua ei suutnud. Tasakaalustumaks. Ma vaatasin lõkketuld, tunde, lasin end tõmmata suurde spiraali Maa südame ja Universumi vahel, kukkusin, kukkusin kohe mitu korda, et uuesti tõusta. Iga kukkumisega vabanes minus miski ja lahkus, tekitades vaba ruumi uuele. Mõnda vabanemist ma nägin, mõnda ainult tundsin kehast minemas.. Ma oleksin väga tahtnud kukkuda paremale, aga julgenud. Jah. See meheliku energiaga seotud pool on pinges, aga ju ma siis polnud veel valmis seda pinget vabastama. Niimoodi, lumises öös iseendaga, lahustudes ajas ja ruumis, ma siis kulgesin. Pidev voolav tunne kehas ja keha ümber, miski minemas minust..
Väljas magamise olin juba enne otsustanud. Ikka selleks, et olla rohkem kõiges ja vähem Minas. Võtsin seda kui raviprotseduuri. Küllap ta raviski, nagu loodus meid alati väga suuremeelselt ja armastusega ravib. Kakkude huiklemine oli viimane, mida enne und mäletan. Vastupidi mu arvamusele, et kindlasti on magamiskotis sel aastaajal külm, et küllap uni võib olla rahutu ja hommik väsinud.. no väga vastupidi: mul oli palav, külmatunnet ei olnud magades ega ärgates, uni oli sügav ja unenägudeta ning hommik rõõmus ja energiline. Käisin sörkimas ja naeratasin :)
Tavapäraselt paneb Ralf inimesi mõnda väekasse kohta tunnetama, laadima, nii maha kui juurde. Seekord seisin ma kivil jõe ääres. Nägemused aina tulid. Natuek ma neid ühes eelmises postituses juba kirjeldasin. Jah, püsiv põlemine muutus püsivaks jäätunud külmatundeks. Ma ei tea, ehk ma oleks pidanud selle tundega edasi seisma, ilmselt siis oleks kõik edasine teisti läinud. Aga juhtus, et ma äkki väga selgelt nägin, kuidas ma just nüüd sain tagasi oma vastutusruumi, oma Mina, oma valikud ja lahkun. Nii ma tegingi.
Mul ju on teadmised, mul ju on kogemusedki, kus teadmised rakenduvad praktikas. Ma tean, kuidas näha teiste tõbesid ja nende põhjuseid, kuidas tasakaalustada teisi, kuidas pidev ja ühtlane armastusevoog ravib ja tugevdab. Ja mida kõike veel... Miks ma siis iseenda peal kõike seda ei rakenda? Miks need teadmised kuhugi tahaplaanile libisevad, kui ma ise hädas olen? Ma ei tea, kas see on õige vastus, aga mulle tundub, et ma ei saa endalt võtta õppetunde. Sama põhjus nagu teiste aitamisel. Mitte et ma ei taha aidata, mitte et ma olen nii egoistlik ja südametu. Vastupidi, ma suure lugupidamise ja armastusega püüan toetada kasvu, mitte paigalseisu. Küllap ma siis hetkel pean selle teadmisega leppima. Nii on. Praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar