Mulle väga meeldiks, kui ma saaksin kuulata Heie vestlusi Youtube´s, Ralfi meditatsioone, Villido mõtisklusi ja paljut muud, ja kui ma saaksin seda teha iga päev ja vabalt valitud ajal. Aga on nii, et ei saa. Vähemalt niikaua mitte, kuni mul on töö, mida ma küll väga armastan, kuid mis mu õhtuks kohe päris uniseks ja loiuks teeb. No olgu, meditatsioonid mahuvad :) Aga uus info, mis peaks kõnetama, vaat see enam kohale ei jõua või on vastuvõtt lünklik.
Nii siis juhtuski, et oma vaba päeva reedel veetsin Ralfi juures. Lasin endale meelde tuletada, kes ma olen ja millised on minu vajadused. Eks ma sain jälle natuke targemaks ja ehk ka valgemaks. Koos kahaneva Kuuga tegin taotluse puhastumiseks, sest nüüd juba annab keha ka märku, et piir on lähedal. Taotluse suuremaks väestamiseks astusin esimesed sammud, aga tõelise hüüumärgi pani Ralfi õuel paljajalu lumes lippamine :) Mu mõttetasand on nüüd rohkem häälestunud kaalumisele, mida ma tegelikult ise vajan ja kus ma inertsist täidan teiste vajadusi. Selge on, et praeguses etapis on välist infot väga palju ja valikute tegemine aina keerulisem. Perfektsionist minus tahaks ju kõike süvendatult, detailselt, põhjani ammutada. Realist aga väidab, et see pole võimalik ja vajalik ka mitte. Jah, ma usun, et vajalik info jõuab minuni nagunii, sellest ei pääse.
Esimene puhastav samm ongi info valimine ja keskendatuse nivelleerimine vastavalt vajadusele. Seega kuulan Heie loenguid nüüd seotuse põhjal, mis sest, et hoopis teises järjestuses :)
Kolm vahelejäävat osa lükkub sinna, kus on aega. Punkt.
Aga see kaheksas osa siis:
Mina kuulasin need osad järjest, just selleks, et järgnevust hoida.
Põhimõtteliselt on see mitmekülgne ülevaade sellest, kuidas sündmus tekib ja toimub. Ka nendest sündmustest, mida toimunud ei ole, kuid millele me siiski keskendume. Kui see tundub hämar, siis tegelikult igapäevaelus on näiteid küllaga, levinum ehk see, et me kõik teeme plaane ja planeerime ette ka läbikukkumist, nimetades seda realistlikuks arvestuseks, plaaniks B või kuidas keegi. Sellealast loovust on inimestes üüratutes hulkades :)
Kolmainsus: teadvus, aine ja elu, kõike ühendamas armastus :) Väga arukas ja armas :)
Enda vajadustele vastavat saab ise luua, ei saa delegeerida. Mis tuletas mulle meelde hulga inimesi, kes enda arvates aitavad teisi, ükskõik, kas rahalisel või hingelisel eesmärgil, kuid tulemus on sama- nad kiiluvad kinni. Sest nad unustavad, et on ise ka inimesed, oma vajaduste ja eesmärkidega :) Tarkust neile :)
Mõttetasandi muutmine on üsna keeruline, sest esmalt me peame teadvustama, mis on sobimatu, siis tekitama idee sobivast ja alles siis saab mõelda, kuidas üht teisega asendada ja kas seeläbi ei teki hinges väärtuste konflikti. Uus mõttemuster võib kanda täiesti uusi väärtusi, mis võivad vastanduda meile kasvatuse või eelneva elukogemusega antud põhimõtetele. Mul oli väga raske lasta lahti mõttest, et ma ei saa võtta vastutust oma lähedaste heaolu eest, et ma saan vaid anda parima enda arvates. Tegelikult on inimestel meile erinevad ja lausa vastuolulised ootused, seega ei saa olla nö hea kõigile. Oi, see oli raskelt tulnud arusaam. Ja alguses oli ikka ülimalt keeruline keskenduda enda heaolule. Ma juba sain aru, et kui ma ise ei ole endaga rahul, siis ma ei saa seda rahulolu ka teistele jagada, kuid ikka kippusin libisema seda teed, et sina soovi ja mina täidan :) Kusjuures naljakas ja paradoksaalne on see, et mitte keegi ei olnud minuga rahul! Ma nii püüdsin ju, tulemuseta :( Niipea, kui ma keskendusin endale, oma vajadustele ja eesmärkidele, rahunesid ka inimesed mu ümber. Jah, mõned kadusid. Head teed ja rõõmsat elu neile, nende ülesanne sai minu elus täidetud :) Jah, mõned peavad mind ka täna egoistiks. Kuid ma olen aru saanud, et tegelikult on süüdistajatel endil ego-probleem. Ma ei käitu nende ootustele vastavalt, ei järgi nende reegleid vms. No ma ei saa tõesti selle eest vastutust võtta, et nende vajadused oleks rahuldatud. Nii on.
Kõik halb mu elus on heaks pöördunud. Kõige kohutavamad sündmused on osutunud meeliülendavalt vabastavaks :) Mitte, et mul oleks hull janu neid uuesti kogeda, aga tänulik, seda ma olen küll. Ja kui ma midagigi suutsin õppida, siis ilmselt kordust samal tasandil ei tule. Ehk tuleb "kontrollost" madalamal astmel, see võib küll juhtuda, et Universum nagu usaldab, aga kontrollib, et kas teadmine ikka kinnistus. Kui sündmus kordub kõrgemal tasandil, siis läks õppetund minust mööda...
Nii paljukest siis seekord. Lihtne. imeline, eluline..
Tänud Heiele inspiratsiooni eest :)Pärast pisukest mõtlemist otsustasin, et panen siia ka tänase teksti, las nad siis olla koos, nagu perekond. Minu jaoks läks selle vestluse teine pool juba natuke uude teemasse või siis samasse, aga teises võtmes.
Täna ma mõtlesin, et mõnikord me võtame vastutuse kellegi teise eest ja võtame endale tema kannatused. Meil on isegi vanasõna: "Jagatud mure on pool muret", aga- kuhu siis see teine pool jääb? Kuulajale? Kes oma mõttelõngast koob iseenda jaoks negatiivse mustri. Mitte alati ei ole meil seda tarkust, mis lubaks olukorrast kõrvale astuda ja lihtsalt kuulata. Me ikka kipume lahendusi otsima, tabasin end sellelt täna jälle...
Kuigi, ei olnud üldse minu probleem, mingit otsest seost ei olnud. See kestis küll vaid minuteid, aga andis kinnituse, et ma libisen küll sellele kaastunde libedale teele, kus reaalsustaju kaob ja tahaks sekkuda.
Mul on väga lihtne mõelda Meie-mustris ja väga lihtne mõelda Mina`s. Keeruline on neid ühildada. Et siis- Meie- ruumis kipub mu Mina lahustuma, mõnikord on see arukas, et tekitada teatav sünergia, aga vahel kaotan ma teatavas mõttes iseenda. Siis läheb pärast hulk energiat sellele, et mõista, kas see oli kasulik või tarbetu, kas ma sain midagi kaasa, mida ma ei vaja või mis mind takistama hakkab. See tekitabki tunde, et Meie tungib kuidagi Minu- ruumi, kuigi selle Meie olen ma ju ise valinud :) Kui ma naiivselt uskusin, et vaja on vaid emotsionaalselt eemalduda, st mitte lasta end tõmmata teiste tundevirvendustesse, siis nüüd on uus olukord- ma võin tunda teise inimese füüsilist valu vms. Pärast seda, kui käisin haiglas töökaaslast vaatamas, tundsin ennast terve ühtu halvasti ja vastu ööd tekkis mulle (!) vererõhu tõus, südamekloppimine... Pärast selgus, et tema rõhk alanes 20 ühiku võrra. Ma ei tea, mida nende kogemustega peale hakata. Tõesti, praegu ei tea. Ainus, millest olen aru saanud, on see, et pean mõistma, kelle haigus mul parasjagu väljendub. Oh, õigupoolest on see pikem teema, eks näis, kuidas see areneb.
Ja siis tuli mulle meelde nägemus oma taevastest vanematest ja see lõpmatu kaitstuse tunne, mis valdas. Ei, nad ei olnud inimesed, pigem teadvused, kel on küll nähtav keha, kuid mitte tahke... Oh.. vahel ma tahaksin seal mõne hetke puhata :) et siin jätkata. Isegi teadmine, mälestus, annab jõudu :) Ma ei oska seda sõnades väljendada või mõtestada, mul on vaid teadmine. Kuid tundub, et see teadmine on tuhandeid kordi sisukam sõnastatud arusaamadest.
Me enamasti ei tea, mida me oma eelmistest eludest kaasa oleme saanud. Üks kindlaid märke on teadmine, mis ei baseeru selle elu kogemusel. Mida vabamaks saab lasta reaalsustaju, mida vähem rakendub analüütiline mõtlemine, seda lähemal on meile need universaalsed teadmised. Vahel eelneb mul sellele kogemusele tunne, nagu tõstetaks pealt ära mu kolba ülemine kolmandik. See on füüsiliselt täiesti reaalne tunne, mis mind alguses hirmutas. Hiljaaegu sõnastas üks tuttav selle nii, et see ongi märguanne, et nüüd peaks minema analüüsilt üle tajule. Õige. Sellel nö tajutasandil on Meie ja Mina tasakaalus, harmoonias.
Kõnekas oli see Heie lause, kus ta kasutas inimlikku väljendust: "Miks ta ... ma ju ainult hea pärast!" Ohjah. Mulle tuli meelde, kuidas mu vanaema mind taltsutas Piibli lausega "Heade kavatsustega on sillutatud põrgutee". Nii ongi. Oma parimates kavatsustes me püüame luua reaalsust teistele, küsimata, kas nad seda üldse vajavad ja mida selle looduga peale hakata. Loodu aga pöördub looja juurde, alati, vääramatult. Ja kui me oleme tekitanud kelleski ebamugavustunde, süütunde, kimbatuse vms, sest me oleme pakkunud talle ebavajalikku, siis see tunneteskaala ja ebavajalik tulemus tabab meid endid.
Ma küsisin ühelt kanaldajalt, et miks ma ei saa aidata oma lapsi, miks ma ei saa neid tervendada ja enne, kui ta vastata jõudis, ma juba teadsin: minu otsus on, et ma ei võta neilt õigust õppetundidele, et ma suudan seda kanda ja suudan tuge pakkuda, jättes neile nende valikud. Vahel on see NII raske. raske, sest tulemus võib tulla alles aastate pärast. Mul on see kogemus oma esiklapsega..alguses oli kohutav, siis oli väsitav. siis oli pikk murelik ooteaeg..ja siis ühel kaunil päeval ta tuli ja tänas :D Ja see kaalus üles kaksteist aastat kannatusi, kuhjaga.
Seepärast ma saan ka Heiest üsna hästi aru, kui ta ütleb, et ei jõua kõigiga tegeleda, kõigile vastata vms. Ei peagi jõudma! Igal meist on oma tee käia, kui ma peaksin hüppama pidevalt ühelt teelt teisele, siis mu enda rännak läbi selle elu kaotaks voolavuse. Samuti see, kelle teele sisse põikama peaks, no ta ju kaotaks oma kogemuse ja õppetunni. Saab näidata valgust, saab käia laternaga ees, saab jagada ideid, teadmisi ja pakkuda inspiratsiooni, saab anda püsiva armastuseenergia impulsi- kuid vastu võtma peab selle ikka teeline ise, siis andma selle lisaväärtuse oma pingutuse näol ja lõpuks ehk saabki sellisest koostööst kahepoolselt tulemuslik teekond :) Mis sellest, et erinevas ajas ja ruumis, need on ju nagunii vaid suhtelised mõisted :)
Harmoonilist kulgemist ja tarkust iseendaga rahu tegemisel :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar