17. jaanuar. Migreen.

Luuvalupäev läks sujuvalt üle peavaluööks. Kella kaheks olin kägaras oksendmas, kogu maailma raskus turjal. On hämmastav, kuidas kõik muud valud vabanevad hingamisega. Migreeni puhul see ei tööta. Ma ei ole suutnud leida seda õiget viisi hingamiseks, et valu kasvõi leeveneks ja nii ma siis surengi aeglaselt, teades, et surm ei tule, ainult provotseerib mu mõttekeha. 

Viimasest ägedast migreenist on möödas neli aastat. Ma juba arvasin, et.. Aga siin ta on. Koos tajuhäirete, masenduse ja kehafunktsioonide väljalülitumisega. Isu ja janu kaovad, kõhtu tekib "kivi"- see, mis söödud, ei seedi enam. Keha ei reageeri füüsilisele kokkupuutele- ma löön ära oma varbaid ja kõnnin vastu uksepiitasid, valu pole. Ma unustan hingata ja taban end avastuselt, et ma õieti ei hingagi, ainult hingitsen, kuid iga sügavam hingetõmme pulseerib peas nagu vasaraga. Mittehingamine tundub arukas. Kõik lõhnad ja helid on ülitugevad, ma kuulen, kuidas veepiisk langeb aknaplekile ja see kõlab nagu gongilöök, kumiseb ajus vastu. Helisid on nii palju, et neist moodustub väljakannatamatu kakofoonia; Kõik lõhnab. Kõik! Lõhnad lõhestavad uusi akorde helide kakofooniasse ja tundub, et mu vaikne ja pime magamistuba ründab mind. Pimedus peab olema. Valgus iseenesest, valgus, mida ma nii väga armastan, kiilub silmadesse ja paisutab valu. Lisaks tulevad valguses nähtavale värvid ja tõesti, sel ajal on maailm liiga värviline! Aga ka lauspimeduses, suletud silmadega säilib see, mida nimetatakse migreeni auaks. Vilkuv ja sähviv värviline valgus kusagil küljealal, mis pilgu pööramisel eest nihkub.. Nagu mingi kohutav negatiivne mandala, mis surub meeltele om pitserit. Silmi avades värvid kahvatuvad ja maailm paistab väreleva udu, kontuurid ja vahemaad kaovad. Kõik uksed, aknad, toolid, trepid jms muutuvad ohtlikuks. Lamada selili ja vaadata taevasse läbi suletud silmade, ei muud..

Mõtetega on nii, et iga järgmise tunniga muutub nende kontrollimine keerulisemaks. Sundmõtted tulevad, alguses hetketi, neil saab sabast kinni ja nad annavad alla. Ajapikku muutuvad nad kuidagi jõulisemaks ja reaalsemaks, hakkab tunduma, et jah, täitsa minu mõte, õige vihje, õige sisu...ja siis haarab see endasse lühemaks või pikemaks ajaks. Veider on seejuures, et mõned neist mõtetest ongi õiged, seekord nägin ma ära nõrgad kohad oma kehas ja ka võimalikud lahendused. Kõik ei jäänud meelde, seega edaspidi panen pliiatsi ja paberi voodisse. Sama on unenägudega. Lühikesed ja selged unenäod, äärmiselt detailsed pildid. Ärgates ei saa aru, kust reaalsus algab ja kas reaalsus üldse eksisteerib.

Õues on öösel parem. Kus iganes, loodus on kõikjal. Olen veetnud pikki tunde loendamatutel öödel pingil istudes, iga ilmaga, igal aastaajal. Millegipärast kuupaiste või tähesära ei häiri sugugi, pigem lohutab ja ravib.

Kõlab küll imelikult, aga iga oksendamisega väljub minust suur hulk valu. Olen vahel lausa kaalunud, et kui kohe alguses pistaks näpud kurku, kas sellest võiks kasu olla? Proovinud ei ole. Igatahes süüa või juua ei saa, mitte ainult sellepärast, et kõigel on vale värv, lõhn ja maitse, vaid käsi lausa ei tõuse midagi võtma. Just selline tunne ongi, et juurde pole vaja midagi, oluline on vabanemine juba olemas olevast. Ja nii ma siis lebasin ja vabanesin. Umbes kaheksateist tundi järjest. Väikeste imeliste unepausidega, kus jõud taastus, kuigi valu oli foonil katkematult olemas. 

Tõesti, mulle tundub, et migreeni põhjus ei ole mitte hormonaalne, ei ole tingitud keskkonnast ega pingelangusest. Pigem nii, et midagi välist on kogunenud liiga palju, nii palju, et tekib konflikt sisemise ja välise vahel. Migreen viib looteasendisse, tibatillukeseks kogu Universumi ette ja sunnib liigsest vabanema.. Kas see võiks olla tõlgendus migeeni eesmärgist?

Ma usun, et migreen on saavutusühiskonna haigus. Või siis nende inimeste haigus, kes kipuvad olema teatavas mõttes perfektsionistlikud. Perfektsionism sunnib parandama täiuslikku. Sunnib analüüsima ja lahkama seal, kus tuleks lahti lasta ja edasi minna. Mõtlesin Heie jutule minevikku kinnijäämisest, et me ei saa elada juba toimunud sündmustes edasi. Migreeni puhul on selle natuke teistsugune tase: ma ei olegi mineviku sündmustes, ma olen mineviku mõtetes. Sageli on nii, et mingi sündmus, idee, kuuldud fraas või nähtud pilt nihkub tahaplaanile, kuigi on huvitav ja ma tean, et sel hetkel ma luban endale, et mõtlen sellele hiljem. Noh, see "hiljem" tulebki, just sel hetkel, kui neid pilte on liiga palju. Siis seguneb varem nö sahvrisse talletatud töötlemata info selle infoga, mis tõesti aktuaalne ja lisandub see, mis tahtmatult alateadvusesse peitu surutud-  tulemuseks on kaos. 

Ma ei oska öelda, mis on lahendus. Kõige lähemal sellele on tõesti hetkes elamine. Jõuline teadvustamine, et oluline ei ole see, mis on juba toimunud, ega ka see, mis alles tuleb, sest väärtus on mõlemal ainult käesoleva hetkega seotult. Just käesolevas hetkes me mõtestame olnut ja tulevat. Ja on valik, mida ja kuidas mõtestada. 

Miks ma selle kõik nii pikalt kirja panin? Küllap teraapiaks :) Nimelt, selle kirjutamise keskel ma tõusin püsti ja tegin oma tiibetlased koos taotlusega :) Tegin vähe kordusi, tunde järgi, tegin pühendunult ja sisemises rahus, naeratades. Sest ma olen väärt sisemist rahu ja naeratust, igal eluhetkel, ka halvimatel :) Ühtpidi on see vabastav, endast välja saatev tegevus, teistpidi- ehk leiab selle keegi just talle olulisel hetkel, saab abi või vähemasti mõtteainet. Kui sa juhtud seda lugema, siis kinnita endale, et sa oled väärtuslik, hinnaline, olulisim siin ilmas :) Me mõtestame maailma läbi isikliku kogemuse, kui me ise oleme väärtuslikud, siis on väärtus ka meie elu kõikidel aspektidel :) 

Ahjah- Universum toetas mu vabanemist igal võimalikul moel- mu telefon ei lase ei sisse ega välja helistada, samas on ta nõus teatama, et keegi on levist väljas või postkastis :) , muu tööpäev vahetus, mu lapsed otsustasid, et saavad ise hakkama ja on kusagil ära.. Maailm lülitus ise välja, et mulle puhkepaus luua :) Aitäh!