Nüüd on mul kaks päeva kuulamist täiesti vahele jäänd, sest ma tegin muid huvitavaid asju, millest ma millalgi ja kuskil kirjutan.
Jälle arvutis olles, ma ikka kuulan ja püüan märkmeid ka teha..
Kuidas oma isiklikud seisud teada saada: tee sünnikaart netis (horoskoop.ee, horoskoop.ee, astro.com vms), mine siia: http://www.serennu.com/members/transitfinder.php ja vaata, mida, sellest ma väga täpselt aru saanud. Kui teada saan, teen paranduse.
Ükski sündmus ei tee haigeks, haigeks teeb suhtumine. Jah, sest me ise anname sündmustele hinnangu, samastame seda mingite emotsioonidega ja püüame paigutada uue kogemuse suhtesse eelneva eluga. Samas ei tunne me piisavalt iseennast ega eelmisi elusid. See on umbes sama nagu süüa kirsi seest ära kivi ja hinnata selle põhjal vilja maitset.
Praegu on 24h Kuu Jääras, aktiveerub kas vabaduse impulss, tervikteadmine. Kui ruumi pole sellele teadmisele, siis toimub mingi tervisealane sekkumine, trauma vms. Kui me ei vabasta end lahkuvatest mustritest, siis hakkab muunduma keha (kasvajad jms), teadvus on jäänud muutuseta peenemal tasandil ja haaranud kaasa keha.
Nüüd ma jätan selle kuulamise pooleli, sest see info tuleb minu jaoks liiga kiirelt ja on täiesti teisest ilmast. Müstika! Ma tõesti tunnen, et sein on selle tänase teksti ja minu vahel. Võidelda ei taha. Tulgu see, mis tahab tulla :) Võtan hoopis selle, kus pooleli jäin, st 22. jaanuari loengu ja vaatan, mis juhtub...
Kuulata saab seda siit:
Mulle meeldivad need algused, kus Heie sisemine naeratus saab nähtavaks :)
Märkmed:
Aeg edasi ja aeg tagasi on sama pikk. Kui me mõtleme ette, et peame viis päeva midagi tegema, tundub aeg pikk, aga möödununa- väga lühike. Ehk siis: tulevane aasta on võrdne eelmise aastaga. Aasta arvestamiseks võib kasutada ka sünnipäeva või uut sünnipäeva, mida keegi vajab.
Esmalt on ruum ja alles siis tekivad vormid selles ruumis.
Kui me vaatame eluruumi nagu kristalli, siis tahud on astroloogiline majad ja taevakehad.. Pool kristallist on Mina arenguks ja teine pool Meie arenguks. Kui me oleme kõigega üks, on seda üks-olemist raske teadvustada, selleks peab eralduma.
Nii nagu Maal, on ka Päiekesel elanikud. Maa missiooniks on saada Päikeseks. Maale jäävad elama need, kelle keha on nii puhas, et nad saavad elada Päikesel. Me võime öelda, et me kõik oleme valgused, küsimus on selles, kas see valgus (armastusetarkus) meist välja paistab, kas see on nähtav endale ja teistele. Kas meil on side ühisväljadega või ei ole. Kui sa tunned, et sind ei armasta keegi, hinga sisse ja sinuga on Maa armastus :)
Kui meie elus on midagi puudu, siis me selle puuduoleva peame ise looma. Luues peab alati mõtlema, kuidas luua õnnelikkust mitte ainult teistele, vaid ka teistele. Ühtib väga täpselt minu arusaamaga soovidest. Kui ma aitan täituda kellegi soovil, siis üks eeltingimusi on alati see, et inimene peab suutma sõnastada, kuidas see teeb õnnelikumaks teiste inimeste elu. See on ka üks põhjuseid, miks ma üliharva endale midagi soovin. On lihtsam kohe teistele soovida, osa sellest jõuab nagunii ka minuni.
Olen märganud, et kui mulle tundub, et inimesed mind ei mõista, siis meil on kas erinevad kogemused või erinevad vajadused. Ma ei saa eeldada, et ülejäänute vajadused ja eelnev elu on minu omadega kattuv, kuid ma saan kaaluda, kas teise inimese vaatenurgaga tutvumine on mulle arendav, kas see viib mind edasi või juhib tähelepanu puudujääkidele mu elulises kasvus.
Väitmaks, et mind ei mõisteta, peab taju olema väga avar, et mõista ennast, teist ja neid seisundeid ka võrrelda. Kui ma mõistan iseennast, olen ma kohe ühisväljas nende inimestega, kes ka püüavad mõista. Mina ja Meie kasvavad koos.
Kõik olemasolev on loodud kellegi poolt ja loodud ühiselt. Meie ümber on palju teadvusi, kelle loodud vormid on meie ümber. Me ise oleme ka elus näide sellest, kuidas me seome elu ja ainet. Kas me suudame seda hoida ja taastoota? Kõige olulisem- kas me oleme selle elusa eluga kontaktis, kasvõi tunnikese päevas? Näiteks loodus, taevas.. Meil on igal hetkel parimad võimalused enesearenguks.
Kui praegu ongi parim elu, siis peaks küsima, milleks parim? Põhjuseta pole midagi. Suurim põhjus on see, et teadvus ärkaks, oleks kontaktis elusa eluga, mis annab energiat. Minu enda elus elu ei saa olla lahutatud teiste omadest, sest see on meeleseisund, mis on avatud ja piirideta. Meie-tunne on piirideta Mina-tunne.
Tuleks rõõmuga luua neid asju, mida elus veel ei ole.
Siis tuleb juttu päevaenergiatest, mida on takkajärgi huvitav kuulata: olin ühiskonnast eemal, looduses, iseendaga..
Kuu tähistab inimehituses astraalmaailma. Me tajume läbi füüsilise keha rütmilisust, kuid ei sisene sellesse läbi füüsilise keha, astraaltasand teeb selle tuntavaks.
Kui me loome uut vormi ja meile tundub, et see ebaõnnestub, siis me loome mureseisundis, ka teiste kahtlused võivad olla takistavad. Siis võib küll asi tekkida, aga ebameeldivate lisadega
Kuu on Kalades ja toob asjad nähtavale. Märgakem oma unesid ja seisundeid järgneva 6-7 tunni jooksul. Väga lihtne oli minna energeetilisse spiraali, tekkis täiesti nähtav reaktsioon kehas, mis hakkas ka ellipsikujuliselt pöörlema ja nõrgad kohad olid tuntavad. Tahtmine seljale kukkuda, minevikupained, valvelolek..see kadus, sest ma lasingi end ühe väemehe toel lumme langeda. Ma nägin oma tundeid. Lebasin pilk taevas ja tundsin, kuidas vanad emotsioonid valgusid minust välja. Voolamine oli tunda kehas ja nahal ja ka kehast mõnekümne sentimeetri kaugusel. Kinnisilmi nägin ka nende tunnete ja mälestuste värve. Väga vabastav.
Me võime kogeda sündmusi, mille kohta me ei taha, et need kunagi korduks. Kuu Jäära jõudes jõuame algpunkti.
Und ei näinud. Või siis ei mäleta. Hommikusel meditatsioonil nägin küll nii mõndagi... Eelkõige tuld, Maa põles, siis põlesid üksikud kohad Maal, jäi tühermaa, sarnane kõrbele. Mäletan tuleriitasid, põhunukkude ja nõidade põletamist. Ja siis äkki oli kõikjal vesi, nukud ja nõiad olid segamini vees, tõusid pinnale, uppusid, voolasid jõega kaasa. Lahtisilmi. Õudustunne ja lõputu kurbus. Kusjuures põhunukud tekitasid suuremat õõva kui uppuvad inimesed. Lõpuks muutus kõik halliks nagu lumeraske taevas ja sel hetkel oli mul kohutavalt külm. Kõige tugevam külmus oli luudes. Lõpetasin meditatsiooni, kuid ma ei tea, kas see oli hea mõte. Tänaseks on sellest jäänud valu abaluude vahel ja põsesarnades. Ilmselt jäi midagi vabaks laskmata.. Mõtlen selle...
Sellele kuulamisele hakkisid vahele külalised ja telefonikõned, kuid kõik oli nii lihtne, selge, mõistetav. Väga hea, et ma ei sundinud ennast kuulama tänast ja jäin sisetunde juurde :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar