Vestlus ise oli selline:
Kuulasin ja panin kirja märksõnad, uitmõtted tulid vahele ja isiklikus plaanis olid need muidugi hetkel olulisemad, kuid suures plaanis...kes teab...
Kirja sai pandud sellised mõtted:
"Mis tekitab
survet, pinget, kannatusi, see moodustabki enesearenguks ruumi./.../Kannatusi põhjustab enda samastamine tunnete ja mõtetega."
Mõtlesin selle üle ja tundub, et tundub, et erinevad religioonid lähenevad erinevalt. Kui kristluses kannatused õilistavad ja eesmärk kannatustes kasvada ja mitte kaotada ligimesearmastust, siis idamaade uskumused toetavad kannatusi kui meie võimalust kasvada välja seotusest emotsioonide ja meeltega. Mis kokkuvõttes on ju üsna sama, sõnastus erineb, tulemus nagu mitte eriti...
Viimasel kahel aastal on mul kuidagi edukalt õnnestunud vältida kannatusi. Kohe niivõrd, et kummaline öelda, aga elu hakkas nagu natuke tühjana tunduma. Muidugi, mul olid erinevad emotsioonid, kuid nende avaldumine jäi umbes sellisele tasemele nagu laisk lainetus suvekuumal merel. Mu kaaslased heitsid mulle ette egoismi, kui palusin seda arvamust põhjendada, siis vastus oli kokkuvõtvalt selline, et nende arvates ei lähe ülejäänud inimkond mulle korda. Eelmisel kevadtalvel kustsusin oma tunded tagasi ja et neid intensiivistada olin mõnda aega toortoidul ning kuni kesksügiseni jätkasin vanaviisi tiibetlaste tegemist. Uskusin, et iseenda kaitseks piisab teadmisest, et olen universaalsel moel hoitud ja kaitstud. Umbes juulis hakkasin tajuma muutusi oma kehas. Ma mitte ei langetanud kaalu (nagu võiks arvata toitumisest ca 50% toortoit ja teine pool valdavalt ka taimne), vaid see hakkas kasvama. Kasv on tänaseks peatunud, aga sellest kunagi hiljem. Mu suhted inimestega mitte ei paranenud, vaid õigem oleks öelda, et ma nagu laskusin nende tasandile ja muutusin samal moel jäigaks ja haavatavaks. Mu tillukesed päeva- või nädalaeesmärgid muutusid tööpõhiseks. Õhtuti tabasin end mõtlemast, et kas harjumuspärased tänusõnad päeva eest peaks olema ood võimaluse ennast oimetuks töötada, sest enamat nagu päevas ei leidunudki.
Oh, õigupoolest sain ma ju just selle, mida olin küsinud- emotsioonid, üles ja alla, kõike segiläbi igas päevas, suurtes kogustes. Kuid sellele lisandus inimeste tavapärane pöördumine, kes vajas abi oma mõtete selgitamisel, kes haigusega hädas, kel suhteprobleemid. Umbes novembris, hingedeajaks, kasvas see mul ülepea ja tulid esimesed kõrvalekalded: natuke nagu nohu, veidi peavalu ja uimasust, seletamatud vaevused kõhupiirkonnas ja lõpmatu väsimustunde. Aga..ma tegin tööd, sest nii ju tehakse, ma olin ikka ema edasi, sest kuhu mul selle eest minna, püüdsin ikka hea sõber ka edasi olla. Töökaaslasteni mu hea tahe enam ei ulatunud. Lisaks ääretult halvale enesetundele hakkasin ennast ka süüdi tundma. Süüdi selles, et ei jaksa naeratada, naerda, jagada positiivsust kellegi päeva ja et kippusin endasse tõmbuma, et mitte häält tõsta või konflikte põhjustada. Konfliktid muidugi ei jäänud tulemata..
Detsembri alguseks olin seisundis, kus lausa füüsiliselt tundsin, kuidas elu lahkub mu kehast. Ma ei oska seda paremini kirjeldada. Oimetuna üritasin taibata, kas tulen selle olukorraga veel kuidagi ise toime või pean abi paluma. Kui tööpinge langes, otsustasin teha mõlemat. Esmalt sattusin kristallipoes kividele ja pendlitele, millest mõned koju tõin. Uskusin, et pendli abil suudan leida kohutava enesetunde põhjused. Noh, ütleme nii, et pendlid töötavad, nende seadistamine jms võttis aega, aga jah, töötavad. Enda heaks ma neid tavapäraselt ei kasutanud. Piisas sellest, et hoidsin pendlit käes ja hetkel vajalik teadmine tuli sõna või pildina või ka lihtsalt teadmisena.
Tänaseks on tulemus selline, et paigutasin ümber oma magamistoa, puhastasin ennast ja ruume, siis külastasin tuttavat väemeest. Selgus, et mu kahtlused olid tõepõhjaga, mu eluenergia oli nii madal, et õigupoolest oleks ma pidanud juba vaikselt lebama mõnes raskes haiguses, kõik tšakrad olid kas kinni või ülimalt aeglased. Just nagu ma olin tundnud elu kehast lahkumas, nii oligi, mul olid esimest korda elus inimesed, keda ma energeetiliselt toitsin, ise kärbudes. Umbes tunniga hakkas veri minus uuesti voolama, kuid ka praegugi ei tunne ma end tavapäraselt jõulisena. Läheb aega. Suur tänu kõigile, kes oma heade soovide ja mõtetega on mulle valgust juurde andnud, teieta...oh, ma ei tahagi mõelda...
Et siis, selle teema kohta on mul nüüd arvamus :) Ma sain oma kannatused läbi emotsioonide, taevas teab, milleks see vajalik oli. Puhtdiagnostilises mõttes ma saan täna aru, kuidas inimesed muutuvad ülekaaluliseks väga napi ja kvaliteetse toiduga, kuidas nad langevad depressiooni, kuidas siseorganid reageerivad meie tunnetele ja mõtetele ning mis selle tulemusel kehas väljendub. Ju mul siis oli seda kogemust vaja. Kui ma mõtlen, mis kogu sellel segasel ajal mulle tuntavat tuge andis, siis- oskus andestada ja kõhuhingamine (vererõhk ikka madal ja ei mingeid emotsionaalseid purskeid). Ma hakkasin tundma oma kehas teiste inimeste haigusnähte, ka telefonivestluse ajal- ma veel ei tea, mida sellega peale hakata, miski mugav asi see küll ei ole, eriti silmas pidades, et valu või pinge tuleb koos mingi infoga. Ehk edaspidi suudan selle teabe paremini vastu võtta. Või kaob see koos enesetunde paranemisega... Ah, ja ma avastasin, et ma suudan täita inimeste imelikke pisikesi soove nagu passi leidmine või võla tagasisaamine või uute kursuste avamine või...lihtsalt soovisin ja nii läkski. Mis teeb mu ettevaatlikuks, kuigi tean, et esialgu on mul selleks luba :) Ma sain tead, kui kohutavalt raske on üliemotsionaalsete inimeste elu. Pidev pendeldamine servast servani ja natuke üle ääre on meeletult koormav. Ma sain piiluda apaatia sügavusse, neid inimesi ma suudan nüüd ära tunda, ma tean, mida nad suudavad vastu võtta ja kuidas neid äratada. Ma õppisin taltsutama hingamisega keha ja mõtetega tundeid. Aga see ei olnud kerge tee... Minu valvsus kaduski hetk enne apaatiat.
Kaheldamatult on kannatustes areng. Ma ei tea, milleks see kogemus mind ette on valmistanud, eks näis. Aga kannatused on seotud meie emotsionaalse kehaga, moodustub nagu ahel, kus iga järgnev lüli on raskem ja lõpuks võivad emotsioonid viia meid kohtadesse, kus arengut enam ei toimu. Areng võiks olla teadvustatud tegevus, kui me kulgeme autopiloodil, eksisteerime ühiskonna ootuste raames, siis me tegelikult seisame paigal. Aga paigalseis...teadagi...
Naljakas on mõelda, et ma alles augustis viisin läbi koolitust, kus muuhulgas rääkisin olukorrast eemaldumisest, et astu välja, ära samastu, siis näed lahendust. Ja elu pani mu kohe olukorda, kus selgus, et teatud emotsionaalsel tasandil polegi eemaldumine enam võimalik. Ka siis mitte, kui oled seda oskust oma loomuomaduseks pidanud. See oli üks mu selle elu "kontrollostudest", millise tulemusega, eks edasine näitab. Lasen oma kehal ja vaimul nüüd vaikselt taastuda ja keskendun ainult hädavajalikule nii töö kui isiklikus plaanis. Mõtlen armastusega neile, kes mulle selle poolaasta nii ebainimlikult vaevaliseks tegid ja tänan neid õppetunni eest :)
Tänan ka sind, Heie, et su kaks lauset sundisid mind seda kõike kirja pannes ennast luubi all vaatama :) Läks selgemaks :)
PS- mlle ei meeldi, et rööpjoondus ei tööta, aga ju see eneseväljendus siis peabki natuke kaootiline olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar