Osalesin täna üle veebi tulevikumeditatsioonis. Mõned pildid sellest...
Minus oli piiritu tänulikkus käesoleva elu iga läbielatud hetke, kohatud inimese, tuntud tunde ja mõeldud mõtte eest.
Nägin ennast läbi seekordse elu ja kogusin oma Mina erinevatest kasvuetappidest kokku, praegusesse iseendasse. Mineviku-minad on nüüd oma teadmistega osa mu tänasest pildist ja Tuleviku-mina aitab mul minna harmoonias universaalse plaaniga, otse sihini.
Ma nägin pisikest kollast maja, millel oli punane katus, maja juures kaev ja õitsvad pojengid. Oli halliseguste juustega mees, kes hoidis kätt kaitsvalt mu õlal. Isegi ühte tillukest lapselast, heledalokilist tüdrukut nägin. Mis on kummaline, sest ma ei oodanud näha midagi materiaalset...
Ma tundsin ennast hoitu ja armastatuna, jagamas maailmale turvalisust, armastust ja elurõõmu. Mu samm oli kerge ja mõtted veel kergemad. Kogu mu välimus oli lihtne ja emalik, veidi arhailist talunaist meenutav.
Mu tulevik on nüüd minus olemas, lihtne ja aus, armastav.
Suurim ja läbivaim emotsioon kogu meditatsiooni vältel oli avardumine, ühtsuse tajumine olnud ja eesootavate aegade vahel. Maad nägin tillukese pallina, mis ümbritsetud peenest vikerkaarevärvilisest võrgustikust. See võrgustik helendas ja tema hele sära kaitses Maad kõige möödunu ja tulevase eest, pehmendades ja siludes, süüdates uuesti ja uuesti tulukesi Maa pinnal ja saates universaalset puhast armastuse valgust meie planeedile.
Ma tänan kõiki, kes sellel teekonnal olid, kes minuga neid hetki jagasid, õnnistust ja õnne teile :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar