Heie tekstist inspireerituna..

„ Kui tegemist on teise inimesega, kes on ka ise elukestev energiakanaldaja, siis tekib järgmine protsess. Kui see mida kanaldame ( mõtle ja elame tundeid läbi seoses teise inimesega) ehk siis teisele suuname, leiab midagi sarnast tema väljast, siis see aktiveerib sarnase passiivses seisundis oleva, mida oleme kogunud oma igapäevase eluga. Kui teises ei ole sarnast loomus, mis endas hetkel valitsev, kui teisele vägesid kanaldame, siis tuleb energiavoog hetkega tagasi ja aktiveerib sama loomuse iseendas. Ja nii võib meile tunduda võimendatult oma loomisväe sisu. On see Armastus ja Tarkus või hoopis viha, tigedus , ärritumine jne.“  (Heie)

Ma olen mõelnud sellele protsessile, päris palju ja mitmest küjest. Erinevad inimesed on maininud, et suvised grupiviisilised kohtumised vaimsetel eesmärkidel viivad paljud osalejatest seisundisse, kus kus vaimsus mitte ei tõuse, vaid vastupidi, tundub, et elatakse pigem vegeteerides. Jõud nagu lahkuks kehast ja meeletest ja inimesed on talvele vastu minnes mitte energeetiliselt tasakaalus ja laetud (nagu võiks arvata), vaid hoopis tühjad kestad, jälle loomise alguses. Mõnel juhul tekib sügiseks eriti sügav äng ja äärmuslikult tugev oma ajalikkuse ning piiratuse mõistmine. Võib ka juhtuda, et eemaldutakse vaimsusele suunatust ja pühendutakse hoopis materialistlikele eesmärkidele. Samas isikud, kes on loonud neid kogunemisi teadmiste ja teadvuste arenguks, saavad uue impulsi, uut inspiratsiooni ja lendavad kõrgemale. Ma just sel suvel vaidlesin vastu ühele tuttavale, kes väitis, et paaril üritusel nö vaimsed juhid imesid teda energiast tühjaks ja ta kaotas oma tasakaalu, sai peavalud ja iivelduse. Minu seisukohalt vaadatuna oli protsess selline, et talle püüti isetult jagada uusi teadmisi ja kogemusi, mille vastuvõtuks tema vaim valmis ei olnud. Meeletu võitlus sisemise ja välise infovälja ühendamise vastu tekitas füüsilise reaktsiooni. Samas, inimesed, kes püüdsid teda aidata, said mitmekordselt tagasi oma jagatud jõu ja intensiivistus nende tõus. Sarnane olukord on igapäevaelus nähtav olukordades, kus ärritunud inimesed leidmata teistes oma emotsioonidele kinnitust ja väljundit, lähevad lausa raevu.Ja inimesed, kes jagavad isetut ja hinnangutevaba armastust kogu inimkonnale, kogevad endas armastusetunde suurenemist just sellevõrra, mil määral nad leiavad inimestes vastuhakku üldinimlikule armastusele.

Isiklikus plaanis ma olen kordi ja kordi arvanud, et mu MINA ei üllata mind enam. Olen pikka aega vaadelnud oma emotsioone, püüdes tabada mustreid nende tekke ja väljendusvormide põhjustes ja tagajärgedes. Oh, ikka üllatun. Iga kord, kui tundub, et see tunne on nüüd niiöelda selgeks õpitud, siis tuleb sama, kuid uuel tasandil. MEIE ongi elus ilmselt seetõttu nii oluline ja domineeriv (perekondlikud ja kogukondlikud suhted, erinevad inimrühmad ja energiad, vastandlike eesmärkide ja väärtustega grupid), et mu MINA saaks avarduda ja keskpunkt vormuks kindlaks. Niipea, kui ma otsustasin rohkem tegeleda vaimsete praktikatega, tõi elu mulle tööpakkumised, mis on seotud suurte gruppidega. Kui ma sellega kohanesin, lisandus erinevaid gruppe ja erinevaid sihte. Ma pidin otsustama, millised neist teenivad parimal moel minu arengut ja vastus oli üllatav- kõik nad on sama eesmärgiga, et siis: kuidas säilitada sisemist harmooniat täiesti disharmoonilises keskkonnas, kuidas vaadelda oma emotsioone ja nende avaldusvorme, kuidas hinnangulisuse kadumine iseendale puhastab mitte ainult ennast, vaid ka ümbritsevaid inimesi. Ma õppisin tegema taotlusi MEIE-vormis, sest MINA on killuke MEIEST ja sellest lahutamatusest sünnib tegelikult suuremõõtmelisem kvaliteet. Ma ei tea, kui kaua ma seda tasakaalu otsin, mis teiste MINA-killud minu enda omaga sobitaks. Aga ma olen suure sammu edasi astunud. Vaat seda oma arengulist sammu aitas see postitus mul näha.

Maailm on meie endi peegeldus. Kui miski selles ilmas kohe üldse ei meeldi, siis sissevaatest on rohkem abi kui välja hüüdmisest...