Igal aastal ma tunnen umbes oktoobrikuu keskpaigas, kuidas elu hakkab vaikselt üle pea lainetama, õhku jääb aina vähemaks ja õuepimedus imbub mu sisse, aina sügavamale. See sisemine pimedus paneb mind endasse vaatama. Pimedusega on selline kummaline lugu, et... Päevavalges on kõik lihtne ja selge, kõik on nii nähtaval ja lihtne ja tavaline, et me sageli ei märkaga ümbritsevas detaile. Mida hämaramaks läheb, seda enam me peame pingutama kõiki meeli, et ümbrust tajuda. Pilkases pimeduses töötavad kõik meeled täisvõimsusel ja mõnel juhul toob see kaasa teatava "ülekuumenemise", siis me kuuleme kuuldamatut ja näeme nähtamatut, igaüks vastavalt oma sisemise pimeduse määrale, vastavalt oma eelarvamustele ja hinnangutele, mis loovad hirme. Väline pimedus lubab vaadata sisse, näha iseenda mustrites tillukesi detaile, mida igapäevases rutus ei märka, kuid mis loovadki kokkuvõttes terviku, meie minapildi.
Sellel aastal ei läinud midagi teisiti. Ikka olid mu mõtted pigem teispoolsuses, minevikus, toimunud rännakutes... Kui ma püüan sõnastada, mis ma seekord endast leidsin, siis on see üsna keeruline. Ehk oleks selle kohta kõige õigem öelda, et ma nägin, kuidas positsioonid on vahetunud. Elu esimene pool on möödas ja teine pool tõotab tulla vastand esimesele. Ma nägin seda pöördepunkti, ma olin selles hetkes nii kohal... Ma olen ütlemata tänulik selle pildi eest, mis aitab mul paremini mõtestada nii möödunut kui ka eelootavat aega. Ma olen tänulik, et mu siseruumides üks nurgake valgemaks sai. Natuke vähemaks süütunnet ja natuke rohkemaks andestavat helgust.
Tänavune aasta on suures plaanis kulunud sellele, et ma õpin käituma just neis olukordades, mis on eelnevalt mu ootuste tõttu pingeid tekitanud. Niisugused elulised hetked, kus ma mõtlematult või egost lähtudes olen südames inimestele ette heitnud mõistmatust...nooh, need on nüüd olnud vastupidises võtmes- mina ei suuda mõista, ma pean aina pingutama ja veel rohkem pingutama, et hoida enda suhtumine neisse inimestesse lugupidav ja armastav, mitte ainult väliselt. Kuidas juhtida ja mõjutada inimesi nii, et see neid ka eksimustes tõstab, mitte ei madalda? Kuidas anda hinnanguid nii, et potentsiaal kasvab ja avaldub parimal moel? Ja kuidas teha seda nii, et ümbritsevatele jääb alles nende vaba tahe, valikuvõimalus ja otsustusvabadus, võtmata kelleltki arenguks vajalikku kogemust?
Just see väljastpoolt tulev sisemise vabaduse piiramine oli mulle elu esimesel poolel nii raske taluda. Ja nüüd on just vastupidi- ma ise pean kuidagi looma reeglid ja piirid teistele. Milline keeruline ülesanne, juhtida gruppi inimesi nii, et nad püsivad kokkuleppelistes piirides vabatahtlikult ja omal vastutusel. Kiusatus ju on, kiusatus neid siiski mõjutada minu arvates õigemale ja paremale teele. Annaks taevas mulle tarkust, seda kiusatusehetke ikka tabada ja iseendale andestada oma inimlik rumalus.
Päev pööras oma heledama palge ja valgustas mu hinge hämaraid nurgakesi :) Tänan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar