Hingedepäev

Täna on.

Täna on kohe tunda, et on.

See on üks neid päevi, kus uks sisemise ja välimise vahel on paokil. Ma ei suutnud terve päev otsustada, kas ma lasen oma pilgul lennata või mitte, aga pärastlõunaks tekkis sellest sisemisest edasi-tagasi tuikumisest peavalu, seega..las ta siis läheb...

Mõned inimesed kaovad me elust ja mõne aja pärast ei suuda me meenutada nende nägu ega nime. Nad jätsid kuhugi oma jälje, mille ajatuuled tasandavad. Mõned inimesed aga jäävad meiega, sõltumata tahtest, hoolimata ajavoolust. Meie inimesed. 

Nad räägivad, et mu vaarema oli nõid. Nad räägivad rohkem lugusid inimeste hirmust tema oskuste ja teadmiste ees ja vähem abist, mida ta jagas. Igatahes on ta mind saatnud terve elu, siin- ja sealpoolsusest. Lapsena ei osanud ma muud, kui teda sama läbitungivalt altkulmu põrnitseda. Me ei rääkinud, aga teadsime. Me tundsime vastastikust tõukamist ja tõmmet, mõlemad sellest veidi segaduses ja sõnatud. Ta läks enne, kui ma õppisin küsima, aga andis mulle siiski teadmise mu võimalustest. Andis moel, mida ma küsida ei oleks osanudki.

Varasest lapsepõlvest kuni kahekümnendate keskpaigani nägin und, kus ma tema eest põgenesin, ikka mööda sirget kruusateed, koju. Ma teadsin, et pean olema veel kiirem, et pean lendama, mitte jooksma, et pean jõudma esimeste tammedeni ja siis kaob hirm, kaob ta põletav pilk seljal. Aastaid ei suutnud ma mõista selle unenäo tähendust. Kuni üks muldvana tädi mind õpetas, et "ole suurem kui sa oled, aja selg sirgu ja pööra ringi, siis näed, kas su hirmul on alust." Läks ligi aasta, et ma suutsin end unes nii palju kokku võtta, et selg sirgeks ajada ja talle püstipäi otsa vaadata. Aga see juhtus. Ma nägin vana naist, kelle pilgu sügavus hajus vaikselt olematuks, samal ajal lahustus ta keha udupeeneks tumedaks täpipilveks ja... ta kadus. Mulle jäi kergus ja teadmine iseendast. Nii selgelt ei olnud ma oma reaalses elus kohalolu kunagi tajunud, mitte kordagi enne ei olnud ma mõelnud, et ma ise võin juhtida oma elu, kindlas suunas, püstipäi, minevikupaineta ja hirmuta tuleviku ees. 

Seda tunnet hoidma õppisin ma palju hiljem ja minu jaoks eriliste inimeste abiga. See ei ole täna tähtis. Täna on ta jälle siin, surub vaikselt mu meelekohtades ja ohkab, lükates mind vaikselt mulle endale lähemale.

Vaat niisugused hinged ja lood...