Tulevikumeditatsioon. Täna.

Osalesin täna üle veebi tulevikumeditatsioonis. Mõned pildid sellest...

Minus oli piiritu tänulikkus käesoleva elu iga läbielatud hetke, kohatud inimese, tuntud tunde ja mõeldud mõtte eest.
Nägin ennast läbi seekordse elu ja kogusin oma Mina erinevatest kasvuetappidest kokku, praegusesse iseendasse. Mineviku-minad on nüüd oma teadmistega osa mu tänasest pildist ja Tuleviku-mina aitab mul minna harmoonias universaalse plaaniga, otse sihini.
Ma nägin pisikest kollast maja, millel oli punane katus, maja juures kaev ja õitsvad pojengid. Oli halliseguste juustega mees, kes hoidis kätt kaitsvalt mu õlal. Isegi ühte tillukest lapselast, heledalokilist tüdrukut nägin. Mis on kummaline, sest ma ei oodanud näha midagi materiaalset...
Ma tundsin ennast hoitu ja armastatuna, jagamas maailmale turvalisust, armastust ja elurõõmu. Mu samm oli kerge ja mõtted veel kergemad. Kogu mu välimus oli lihtne ja emalik, veidi arhailist talunaist meenutav.

Mu tulevik on nüüd minus olemas, lihtne ja aus, armastav.

Suurim ja läbivaim emotsioon kogu meditatsiooni vältel oli avardumine, ühtsuse tajumine olnud ja eesootavate aegade vahel. Maad nägin tillukese pallina, mis ümbritsetud peenest vikerkaarevärvilisest võrgustikust. See võrgustik helendas ja tema hele sära kaitses Maad kõige möödunu ja tulevase eest, pehmendades ja siludes, süüdates uuesti ja uuesti tulukesi Maa pinnal ja saates universaalset puhast armastuse valgust meie planeedile.

Ma tänan kõiki, kes sellel teekonnal olid, kes minuga neid hetki jagasid, õnnistust ja õnne teile :)

Нарушевич Руслан "12 загадок астрологической карты". Часть 1

Tänud Heiele :) 

Olen seda videot nüüd kaks korda kuulanud ja ilmselt kuulan kolmaski kord, sest iga korraga on mu fookus erinevatel aspektidel. Just kuulanud, sest väga tihe tekst ei taha pilti juurde. Rõõm on muidugi suur sellest, et ta sisuliselt sõnastab ja kinnitab väga hästi mu enda uskumusi. 

Juba mõned aastad ma väga süvitsi püüan oma emotsioonidega sõbraks saada, et muuta iseennast, et kasvada inimesena. Ma olen alati uskunud, et mitte olukorrad ei loo meid, vaid meie loome olukordi, et õppida ja areneda. Ja ta kenasti ütleb, et emotsioonid loovadki meie karmat. Noh, ma olen selle kohta öelnud ka hinnangud. Me ise anname ju sündmustele sisu oma tunnete põhjal tehtud hinnangutega ja vastavalt sellele muutume meie ja muutub ilm me ümber. 

See, kuidas emotsioon tekib, on tugevalt seotud väärtussüsteemidega. Niipea, kui ma suudan loobuda hinnangust halb/hea, suudan ma tundeid aktsepteerida ja vabaks lasta. Ja siiski, järgneb mitmeid ja mitmeid kordi, kus olukord kordub, nagu teadmiste kontroll. Ja kui välisele reaktsioon tõesti muutub, siis luuakse vastand- oled ise selles vastandi rollis ja tunned neid vastupidiseid emotsioone endas, samas ei saa enam vanadele väärtussüsteemidele toetuda, need ei aita enam, pead jälle uue looma. Uue loomisel pead kasutama oma eelnevat kogemust vastandrollis. 

Ja nii selgubki, et tõde on kusagil vahepeal, olenedes tõeotsija sügavalt isiklikest eesmärkidest selles elus.

Täiendamisel....

Pööripäev

Päev pööras oma heledama palge :)

Igal aastal ma tunnen umbes oktoobrikuu keskpaigas, kuidas elu hakkab vaikselt üle pea lainetama, õhku jääb aina vähemaks ja õuepimedus imbub mu sisse, aina sügavamale. See sisemine pimedus paneb mind endasse vaatama. Pimedusega on selline kummaline lugu, et... Päevavalges on kõik lihtne ja selge, kõik on nii nähtaval ja lihtne ja tavaline, et me sageli ei märkaga ümbritsevas detaile. Mida hämaramaks läheb, seda enam me peame pingutama kõiki meeli, et ümbrust tajuda. Pilkases pimeduses töötavad kõik meeled täisvõimsusel ja mõnel juhul toob see kaasa teatava "ülekuumenemise", siis me kuuleme kuuldamatut ja näeme nähtamatut, igaüks vastavalt oma sisemise pimeduse määrale, vastavalt oma eelarvamustele ja hinnangutele, mis loovad hirme. Väline pimedus lubab vaadata sisse, näha iseenda mustrites tillukesi detaile, mida igapäevases rutus ei märka, kuid mis loovadki kokkuvõttes terviku, meie minapildi. 

Sellel aastal ei läinud midagi teisiti. Ikka olid mu mõtted pigem teispoolsuses, minevikus, toimunud rännakutes... Kui ma püüan sõnastada, mis ma seekord endast leidsin, siis on see üsna keeruline. Ehk oleks selle kohta kõige õigem öelda, et ma nägin, kuidas positsioonid on vahetunud. Elu esimene pool on möödas ja teine pool tõotab tulla vastand esimesele. Ma nägin seda pöördepunkti, ma olin selles hetkes nii kohal... Ma olen ütlemata tänulik selle pildi eest, mis aitab mul paremini mõtestada nii möödunut kui ka eelootavat aega. Ma olen tänulik, et mu siseruumides üks nurgake valgemaks sai. Natuke vähemaks süütunnet ja natuke rohkemaks andestavat helgust.

Tänavune aasta on suures plaanis kulunud sellele, et ma õpin käituma just neis olukordades, mis on eelnevalt mu ootuste tõttu pingeid tekitanud. Niisugused elulised hetked, kus ma mõtlematult või egost lähtudes olen südames inimestele ette heitnud mõistmatust...nooh, need on nüüd olnud vastupidises võtmes- mina ei suuda mõista, ma pean aina pingutama ja veel rohkem pingutama, et hoida enda suhtumine neisse inimestesse lugupidav ja armastav, mitte ainult väliselt. Kuidas juhtida ja mõjutada inimesi nii, et see neid ka eksimustes tõstab, mitte ei madalda? Kuidas anda hinnanguid nii, et potentsiaal kasvab ja avaldub parimal moel? Ja kuidas teha seda nii, et ümbritsevatele jääb alles nende vaba tahe, valikuvõimalus ja otsustusvabadus, võtmata kelleltki arenguks vajalikku kogemust?

Just see väljastpoolt tulev sisemise vabaduse piiramine oli mulle elu esimesel poolel nii raske taluda. Ja nüüd on just vastupidi- ma ise pean kuidagi looma reeglid ja piirid teistele. Milline keeruline ülesanne, juhtida gruppi inimesi nii, et nad püsivad kokkuleppelistes piirides vabatahtlikult ja omal vastutusel. Kiusatus ju on, kiusatus neid siiski mõjutada minu arvates õigemale ja paremale teele. Annaks taevas mulle tarkust, seda kiusatusehetke ikka tabada ja iseendale andestada oma inimlik rumalus.

Päev pööras oma heledama palge ja valgustas mu hinge hämaraid nurgakesi :) Tänan!

Heie tekstist inspireerituna..

„ Kui tegemist on teise inimesega, kes on ka ise elukestev energiakanaldaja, siis tekib järgmine protsess. Kui see mida kanaldame ( mõtle ja elame tundeid läbi seoses teise inimesega) ehk siis teisele suuname, leiab midagi sarnast tema väljast, siis see aktiveerib sarnase passiivses seisundis oleva, mida oleme kogunud oma igapäevase eluga. Kui teises ei ole sarnast loomus, mis endas hetkel valitsev, kui teisele vägesid kanaldame, siis tuleb energiavoog hetkega tagasi ja aktiveerib sama loomuse iseendas. Ja nii võib meile tunduda võimendatult oma loomisväe sisu. On see Armastus ja Tarkus või hoopis viha, tigedus , ärritumine jne.“  (Heie)

Ma olen mõelnud sellele protsessile, päris palju ja mitmest küjest. Erinevad inimesed on maininud, et suvised grupiviisilised kohtumised vaimsetel eesmärkidel viivad paljud osalejatest seisundisse, kus kus vaimsus mitte ei tõuse, vaid vastupidi, tundub, et elatakse pigem vegeteerides. Jõud nagu lahkuks kehast ja meeletest ja inimesed on talvele vastu minnes mitte energeetiliselt tasakaalus ja laetud (nagu võiks arvata), vaid hoopis tühjad kestad, jälle loomise alguses. Mõnel juhul tekib sügiseks eriti sügav äng ja äärmuslikult tugev oma ajalikkuse ning piiratuse mõistmine. Võib ka juhtuda, et eemaldutakse vaimsusele suunatust ja pühendutakse hoopis materialistlikele eesmärkidele. Samas isikud, kes on loonud neid kogunemisi teadmiste ja teadvuste arenguks, saavad uue impulsi, uut inspiratsiooni ja lendavad kõrgemale. Ma just sel suvel vaidlesin vastu ühele tuttavale, kes väitis, et paaril üritusel nö vaimsed juhid imesid teda energiast tühjaks ja ta kaotas oma tasakaalu, sai peavalud ja iivelduse. Minu seisukohalt vaadatuna oli protsess selline, et talle püüti isetult jagada uusi teadmisi ja kogemusi, mille vastuvõtuks tema vaim valmis ei olnud. Meeletu võitlus sisemise ja välise infovälja ühendamise vastu tekitas füüsilise reaktsiooni. Samas, inimesed, kes püüdsid teda aidata, said mitmekordselt tagasi oma jagatud jõu ja intensiivistus nende tõus. Sarnane olukord on igapäevaelus nähtav olukordades, kus ärritunud inimesed leidmata teistes oma emotsioonidele kinnitust ja väljundit, lähevad lausa raevu.Ja inimesed, kes jagavad isetut ja hinnangutevaba armastust kogu inimkonnale, kogevad endas armastusetunde suurenemist just sellevõrra, mil määral nad leiavad inimestes vastuhakku üldinimlikule armastusele.

Isiklikus plaanis ma olen kordi ja kordi arvanud, et mu MINA ei üllata mind enam. Olen pikka aega vaadelnud oma emotsioone, püüdes tabada mustreid nende tekke ja väljendusvormide põhjustes ja tagajärgedes. Oh, ikka üllatun. Iga kord, kui tundub, et see tunne on nüüd niiöelda selgeks õpitud, siis tuleb sama, kuid uuel tasandil. MEIE ongi elus ilmselt seetõttu nii oluline ja domineeriv (perekondlikud ja kogukondlikud suhted, erinevad inimrühmad ja energiad, vastandlike eesmärkide ja väärtustega grupid), et mu MINA saaks avarduda ja keskpunkt vormuks kindlaks. Niipea, kui ma otsustasin rohkem tegeleda vaimsete praktikatega, tõi elu mulle tööpakkumised, mis on seotud suurte gruppidega. Kui ma sellega kohanesin, lisandus erinevaid gruppe ja erinevaid sihte. Ma pidin otsustama, millised neist teenivad parimal moel minu arengut ja vastus oli üllatav- kõik nad on sama eesmärgiga, et siis: kuidas säilitada sisemist harmooniat täiesti disharmoonilises keskkonnas, kuidas vaadelda oma emotsioone ja nende avaldusvorme, kuidas hinnangulisuse kadumine iseendale puhastab mitte ainult ennast, vaid ka ümbritsevaid inimesi. Ma õppisin tegema taotlusi MEIE-vormis, sest MINA on killuke MEIEST ja sellest lahutamatusest sünnib tegelikult suuremõõtmelisem kvaliteet. Ma ei tea, kui kaua ma seda tasakaalu otsin, mis teiste MINA-killud minu enda omaga sobitaks. Aga ma olen suure sammu edasi astunud. Vaat seda oma arengulist sammu aitas see postitus mul näha.

Maailm on meie endi peegeldus. Kui miski selles ilmas kohe üldse ei meeldi, siis sissevaatest on rohkem abi kui välja hüüdmisest...