Teel tagasi :)

Märts, märts! Esimene märtsipäev on väga sobilik uue lehe keeramiseks oma bloginduses..

Minuga on jälle kõik hästi :) Ma olen iseenda keskele tagasi tulnud ja see on ütlemata kena tunne. Ma olen oluliselt rohkem elav ja liikuv ja loov :)

Seda vahepealset aega ma ei oskagi kuidagi kirjeldada. Oli pikk ja pime keskaeg ja ma olin mitte endast väljas, aga vastupidi, liiga iseendasse uppunud. Mõtted kippusid kiiluma kinni täiesti vales kohas ja kui koht oli õige, siis ajastus vale. Mistõttu kogu reaalne elu kippus mind kas ründama või lammutama. Lõpuks tuli see, mis ikka- võitle või põgene. Sügavamale endasse tõmbumine oleks tähendanud vähemasti palgatööst loobumist ja seda ma endale hetkel küll lubada ei saa, pealegi, ma tõesti armastan oma tööd, väga-väga. Seega siis võitlen. Võitlen iseendaga, et ma tõuseks, võimleks, peseks, sööks..no teeks neid tavalisi igapäevaseid asju, mis meid elus hoiavad. Vahel pean jõuga võtma oma mõtted pihku ja endast eemale asetama. Vahel pean nentima, et oh, see paganase tunne on praegu mul üle pea nagu koormakate, siis ei jää muud, kui seda katet nihutada ja eemalt vaadata. Ja vahel ma ütlen endale, et kõige selle paganase huvitava ja väga vaimsega ei ole kiiret kuhugi!!! Ja ega pole ka. Kõik, mis päevas sisaldub, võib olla meditatiivne. Õpetlik on nagunii. 

Tarkusega on vahel nagu kadunud võtmega, et kui sa teda enam meeleheites ei otsi, siis komistad kogemata leidma. :)

Tänasest liitusin Ralfi selle kuu plaaniga ja teen igal õhtul energeetilisi harjutusi. Hommikused tiibetlased jäävad muidugi alles, olidki unaruses. Õnneks on mul nii kohutavalt tark keha, et kui ma ei võimle, saan luu- ja lihasevalu, kui ei söö õigeid asju, saan kõhuvalu ja kui keskendun negatiivsele, saan peavalu. No kaua sa, hing, jaksad siis valutada? Mul vist on miski valulävi väga madal või midagi, aga iga nihe mu kehas põhjustab kaose mu peas ja ma silmpilk tean, et on aeg jalad kõhu alt välja ajada. Kasvõi kaudses mõttes. 

Tõenäoliselt oli selle talve kõige suurem väljakutse uue töökohustuse lisandumine. Piksevarras, nii ma enda kohta ütlen. Pärast päevad läbi teiste maandamist, noh, ma enam ei jaksanud ennast maandada. Aga võõrast koormat hinges kanda- see ei aita ei abivajajat ega ka mind.

Iga issanda kord, kui ma usun, et ma olen midagi selgeks saanud, pean ma miskid täiendavad katsed läbima. Nii ka seekord. Mina, kes ma end igas olukorras välja suutsin lülitada, sain liiga suure tüki ampsamiseks. Närisin ennast sellest siis läbi, aeglaselt ja mõtlikult ja iga suutäit nämmutades nagu hambutu, aga ma siiski närisin läbi. Mina ja nemad, minu tunded ja nende tunded, minu mõtted ja nende mõtted..ka koos saab olla eraldi ja vastupidi. Hea teada :) Ingel teeb ehk mu eluraamatusse nüüd linnukese sellesse "läbitud" kasti ja taevas annab hingetõmbeks aega.

Uus kuu, uued tuuled, kevadiselt värsked, õrnukese lõhnaga ja tiba petlikud :) Püüan hoida oma baasi- harjutusi kehale ja hingele, et püsiks toetav muster :)

Palju päikeseliselt sooja tuulekest ka sulle, kes sa seda lugema juhtud :) Uusi mustreid luues, ära lapsukesi pesuveega välja viska :)