Tulevikumeditatsioon. Täna.

Osalesin täna üle veebi tulevikumeditatsioonis. Mõned pildid sellest...

Minus oli piiritu tänulikkus käesoleva elu iga läbielatud hetke, kohatud inimese, tuntud tunde ja mõeldud mõtte eest.
Nägin ennast läbi seekordse elu ja kogusin oma Mina erinevatest kasvuetappidest kokku, praegusesse iseendasse. Mineviku-minad on nüüd oma teadmistega osa mu tänasest pildist ja Tuleviku-mina aitab mul minna harmoonias universaalse plaaniga, otse sihini.
Ma nägin pisikest kollast maja, millel oli punane katus, maja juures kaev ja õitsvad pojengid. Oli halliseguste juustega mees, kes hoidis kätt kaitsvalt mu õlal. Isegi ühte tillukest lapselast, heledalokilist tüdrukut nägin. Mis on kummaline, sest ma ei oodanud näha midagi materiaalset...
Ma tundsin ennast hoitu ja armastatuna, jagamas maailmale turvalisust, armastust ja elurõõmu. Mu samm oli kerge ja mõtted veel kergemad. Kogu mu välimus oli lihtne ja emalik, veidi arhailist talunaist meenutav.

Mu tulevik on nüüd minus olemas, lihtne ja aus, armastav.

Suurim ja läbivaim emotsioon kogu meditatsiooni vältel oli avardumine, ühtsuse tajumine olnud ja eesootavate aegade vahel. Maad nägin tillukese pallina, mis ümbritsetud peenest vikerkaarevärvilisest võrgustikust. See võrgustik helendas ja tema hele sära kaitses Maad kõige möödunu ja tulevase eest, pehmendades ja siludes, süüdates uuesti ja uuesti tulukesi Maa pinnal ja saates universaalset puhast armastuse valgust meie planeedile.

Ma tänan kõiki, kes sellel teekonnal olid, kes minuga neid hetki jagasid, õnnistust ja õnne teile :)

Нарушевич Руслан "12 загадок астрологической карты". Часть 1

Tänud Heiele :) 

Olen seda videot nüüd kaks korda kuulanud ja ilmselt kuulan kolmaski kord, sest iga korraga on mu fookus erinevatel aspektidel. Just kuulanud, sest väga tihe tekst ei taha pilti juurde. Rõõm on muidugi suur sellest, et ta sisuliselt sõnastab ja kinnitab väga hästi mu enda uskumusi. 

Juba mõned aastad ma väga süvitsi püüan oma emotsioonidega sõbraks saada, et muuta iseennast, et kasvada inimesena. Ma olen alati uskunud, et mitte olukorrad ei loo meid, vaid meie loome olukordi, et õppida ja areneda. Ja ta kenasti ütleb, et emotsioonid loovadki meie karmat. Noh, ma olen selle kohta öelnud ka hinnangud. Me ise anname ju sündmustele sisu oma tunnete põhjal tehtud hinnangutega ja vastavalt sellele muutume meie ja muutub ilm me ümber. 

See, kuidas emotsioon tekib, on tugevalt seotud väärtussüsteemidega. Niipea, kui ma suudan loobuda hinnangust halb/hea, suudan ma tundeid aktsepteerida ja vabaks lasta. Ja siiski, järgneb mitmeid ja mitmeid kordi, kus olukord kordub, nagu teadmiste kontroll. Ja kui välisele reaktsioon tõesti muutub, siis luuakse vastand- oled ise selles vastandi rollis ja tunned neid vastupidiseid emotsioone endas, samas ei saa enam vanadele väärtussüsteemidele toetuda, need ei aita enam, pead jälle uue looma. Uue loomisel pead kasutama oma eelnevat kogemust vastandrollis. 

Ja nii selgubki, et tõde on kusagil vahepeal, olenedes tõeotsija sügavalt isiklikest eesmärkidest selles elus.

Täiendamisel....

Pööripäev

Päev pööras oma heledama palge :)

Igal aastal ma tunnen umbes oktoobrikuu keskpaigas, kuidas elu hakkab vaikselt üle pea lainetama, õhku jääb aina vähemaks ja õuepimedus imbub mu sisse, aina sügavamale. See sisemine pimedus paneb mind endasse vaatama. Pimedusega on selline kummaline lugu, et... Päevavalges on kõik lihtne ja selge, kõik on nii nähtaval ja lihtne ja tavaline, et me sageli ei märkaga ümbritsevas detaile. Mida hämaramaks läheb, seda enam me peame pingutama kõiki meeli, et ümbrust tajuda. Pilkases pimeduses töötavad kõik meeled täisvõimsusel ja mõnel juhul toob see kaasa teatava "ülekuumenemise", siis me kuuleme kuuldamatut ja näeme nähtamatut, igaüks vastavalt oma sisemise pimeduse määrale, vastavalt oma eelarvamustele ja hinnangutele, mis loovad hirme. Väline pimedus lubab vaadata sisse, näha iseenda mustrites tillukesi detaile, mida igapäevases rutus ei märka, kuid mis loovadki kokkuvõttes terviku, meie minapildi. 

Sellel aastal ei läinud midagi teisiti. Ikka olid mu mõtted pigem teispoolsuses, minevikus, toimunud rännakutes... Kui ma püüan sõnastada, mis ma seekord endast leidsin, siis on see üsna keeruline. Ehk oleks selle kohta kõige õigem öelda, et ma nägin, kuidas positsioonid on vahetunud. Elu esimene pool on möödas ja teine pool tõotab tulla vastand esimesele. Ma nägin seda pöördepunkti, ma olin selles hetkes nii kohal... Ma olen ütlemata tänulik selle pildi eest, mis aitab mul paremini mõtestada nii möödunut kui ka eelootavat aega. Ma olen tänulik, et mu siseruumides üks nurgake valgemaks sai. Natuke vähemaks süütunnet ja natuke rohkemaks andestavat helgust.

Tänavune aasta on suures plaanis kulunud sellele, et ma õpin käituma just neis olukordades, mis on eelnevalt mu ootuste tõttu pingeid tekitanud. Niisugused elulised hetked, kus ma mõtlematult või egost lähtudes olen südames inimestele ette heitnud mõistmatust...nooh, need on nüüd olnud vastupidises võtmes- mina ei suuda mõista, ma pean aina pingutama ja veel rohkem pingutama, et hoida enda suhtumine neisse inimestesse lugupidav ja armastav, mitte ainult väliselt. Kuidas juhtida ja mõjutada inimesi nii, et see neid ka eksimustes tõstab, mitte ei madalda? Kuidas anda hinnanguid nii, et potentsiaal kasvab ja avaldub parimal moel? Ja kuidas teha seda nii, et ümbritsevatele jääb alles nende vaba tahe, valikuvõimalus ja otsustusvabadus, võtmata kelleltki arenguks vajalikku kogemust?

Just see väljastpoolt tulev sisemise vabaduse piiramine oli mulle elu esimesel poolel nii raske taluda. Ja nüüd on just vastupidi- ma ise pean kuidagi looma reeglid ja piirid teistele. Milline keeruline ülesanne, juhtida gruppi inimesi nii, et nad püsivad kokkuleppelistes piirides vabatahtlikult ja omal vastutusel. Kiusatus ju on, kiusatus neid siiski mõjutada minu arvates õigemale ja paremale teele. Annaks taevas mulle tarkust, seda kiusatusehetke ikka tabada ja iseendale andestada oma inimlik rumalus.

Päev pööras oma heledama palge ja valgustas mu hinge hämaraid nurgakesi :) Tänan!

Heie tekstist inspireerituna..

„ Kui tegemist on teise inimesega, kes on ka ise elukestev energiakanaldaja, siis tekib järgmine protsess. Kui see mida kanaldame ( mõtle ja elame tundeid läbi seoses teise inimesega) ehk siis teisele suuname, leiab midagi sarnast tema väljast, siis see aktiveerib sarnase passiivses seisundis oleva, mida oleme kogunud oma igapäevase eluga. Kui teises ei ole sarnast loomus, mis endas hetkel valitsev, kui teisele vägesid kanaldame, siis tuleb energiavoog hetkega tagasi ja aktiveerib sama loomuse iseendas. Ja nii võib meile tunduda võimendatult oma loomisväe sisu. On see Armastus ja Tarkus või hoopis viha, tigedus , ärritumine jne.“  (Heie)

Ma olen mõelnud sellele protsessile, päris palju ja mitmest küjest. Erinevad inimesed on maininud, et suvised grupiviisilised kohtumised vaimsetel eesmärkidel viivad paljud osalejatest seisundisse, kus kus vaimsus mitte ei tõuse, vaid vastupidi, tundub, et elatakse pigem vegeteerides. Jõud nagu lahkuks kehast ja meeletest ja inimesed on talvele vastu minnes mitte energeetiliselt tasakaalus ja laetud (nagu võiks arvata), vaid hoopis tühjad kestad, jälle loomise alguses. Mõnel juhul tekib sügiseks eriti sügav äng ja äärmuslikult tugev oma ajalikkuse ning piiratuse mõistmine. Võib ka juhtuda, et eemaldutakse vaimsusele suunatust ja pühendutakse hoopis materialistlikele eesmärkidele. Samas isikud, kes on loonud neid kogunemisi teadmiste ja teadvuste arenguks, saavad uue impulsi, uut inspiratsiooni ja lendavad kõrgemale. Ma just sel suvel vaidlesin vastu ühele tuttavale, kes väitis, et paaril üritusel nö vaimsed juhid imesid teda energiast tühjaks ja ta kaotas oma tasakaalu, sai peavalud ja iivelduse. Minu seisukohalt vaadatuna oli protsess selline, et talle püüti isetult jagada uusi teadmisi ja kogemusi, mille vastuvõtuks tema vaim valmis ei olnud. Meeletu võitlus sisemise ja välise infovälja ühendamise vastu tekitas füüsilise reaktsiooni. Samas, inimesed, kes püüdsid teda aidata, said mitmekordselt tagasi oma jagatud jõu ja intensiivistus nende tõus. Sarnane olukord on igapäevaelus nähtav olukordades, kus ärritunud inimesed leidmata teistes oma emotsioonidele kinnitust ja väljundit, lähevad lausa raevu.Ja inimesed, kes jagavad isetut ja hinnangutevaba armastust kogu inimkonnale, kogevad endas armastusetunde suurenemist just sellevõrra, mil määral nad leiavad inimestes vastuhakku üldinimlikule armastusele.

Isiklikus plaanis ma olen kordi ja kordi arvanud, et mu MINA ei üllata mind enam. Olen pikka aega vaadelnud oma emotsioone, püüdes tabada mustreid nende tekke ja väljendusvormide põhjustes ja tagajärgedes. Oh, ikka üllatun. Iga kord, kui tundub, et see tunne on nüüd niiöelda selgeks õpitud, siis tuleb sama, kuid uuel tasandil. MEIE ongi elus ilmselt seetõttu nii oluline ja domineeriv (perekondlikud ja kogukondlikud suhted, erinevad inimrühmad ja energiad, vastandlike eesmärkide ja väärtustega grupid), et mu MINA saaks avarduda ja keskpunkt vormuks kindlaks. Niipea, kui ma otsustasin rohkem tegeleda vaimsete praktikatega, tõi elu mulle tööpakkumised, mis on seotud suurte gruppidega. Kui ma sellega kohanesin, lisandus erinevaid gruppe ja erinevaid sihte. Ma pidin otsustama, millised neist teenivad parimal moel minu arengut ja vastus oli üllatav- kõik nad on sama eesmärgiga, et siis: kuidas säilitada sisemist harmooniat täiesti disharmoonilises keskkonnas, kuidas vaadelda oma emotsioone ja nende avaldusvorme, kuidas hinnangulisuse kadumine iseendale puhastab mitte ainult ennast, vaid ka ümbritsevaid inimesi. Ma õppisin tegema taotlusi MEIE-vormis, sest MINA on killuke MEIEST ja sellest lahutamatusest sünnib tegelikult suuremõõtmelisem kvaliteet. Ma ei tea, kui kaua ma seda tasakaalu otsin, mis teiste MINA-killud minu enda omaga sobitaks. Aga ma olen suure sammu edasi astunud. Vaat seda oma arengulist sammu aitas see postitus mul näha.

Maailm on meie endi peegeldus. Kui miski selles ilmas kohe üldse ei meeldi, siis sissevaatest on rohkem abi kui välja hüüdmisest...

Armastusega, Teie egoist

Ega siin väga palju rohkem öelda ei saagi.

Selleks, et armastada kedagi, armastada maailma või armastada elu, peab esmalt armastama iseennast. Tingimusteta. Mõnikord on see lihtne, kuid enamasti üsna keeruline. 

Me kasvame üles teadmisega, et oma vanemate armastus tuleb kuidagi välja teenida. Tuleb mõelda, rääkida ja käituda vanemate poolt seatud raamide sees. Kõik kollektiivid, alates lasteaiast, eeldavad, et me osana sellest suurest organismist toimiksime pidevas kooskõlas ümbritsevaga. Kohaneksime ja kohanduksime, käituksime ootuspäraselt. Lõpuks ei tea me ise ka väga täpselt, kust algab "mina" ja kus lõpeb "meie". Me õpime ootustele vastama, et saada positiivset tähelepanu. Me õpime unustama või salgama oma vajadusi, häbenema oma puudusi ja eksimusi, varjama oma ebaõnnestumisi, sest meie kogemus ütleb, et eksimine ei ole inimlik ja armastuse pälvivad täiuslikud.

Me nõuame endilt aina enam, iga aastaga aina suuremat täiuslikkust, mis peab väliselt vaadeldav olema, peab väljenduma meie igapäevases elus materiaalselt ja emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt. Raamatupoed ja veeb on täis kõikvõimalikke nõuandeid, kuidas saada kellekski, kes on lõpuks ometi kui mitte täiuslik, siis vähemalt selles suunas teel. Igaks elujuhtumiks on oma vastav juhtumianalüüs. Vahet pole, kas sul on probleem lähisuhetes, kehakaaluga, eneseteostusega, kroonilise masenduse või nutitehnikaga, ikka on keegi, kes on juba väga täpselt sõnastanud, millist teed mööda oleks arukas oma eesmärgini jõuda. Mitte üks analüütik ei ütle, et ah kui armas, et sa ei viitsi tõusta kell viis, mediteerida kolm tundi, samal ajal naeratuse saatel joostes ja ülitervislikku hommikusööki valmistades; ja miks ka mitte selle kolme tunni sees teha ära suurem osa päevatööst (hommik, teadagi, on ju kõige produktiivsem aeg, ikka palju targem kui õhtu ;) ). Eriti edasijõudnud kindlasti lahendavad selle napi aja sees osavalt ka oma lähedaste probleemid logistika, õigekirja ja internetiühendusega ning pakuvad igale ettejuhtujale piisavalt emotsionaalset tuge (kasvõi profülaktika mõttes, sest noh, nad on ju nii head :) ). Psühhoanalüütikud räägivad su rikutud lapsepõlvest ja sa hakkad arvama, et ilusat aega pole elus olnudki. New age´i inimesed räägivad, kuidas sa oled juba enne sündi otsustanud just selle isikupärase hädaoru kasuks ja pead nagu kannatustes karastuma nagu teras. Miskid eriti vaimlised inimesed õpetavad, kuidas sa peaksid oma sisemise lapse äratama, kes su õigele teele juhataks, sest ega sa ju ei tahtnud olla niisugune saamatult tõmblev täiskasvanu.. Ja nii edasi. Seda loetelu võiks jätkata surmani, sest sõnavabadus ja tehnikaimed on andnud inimestele piiramatu võimaluse teisi ja veidi rumalamaid korrale kutsuda.

Mina ei taha ennast umbes 23 tundi ööpäevas vaevata mõttega, et ma juba enne siia ilma tulekut otsustasin suunduda püsieksponaadiks kannatuste karika külge. Või ennast süüdi tunda, et ma iga aastaga kaotan vaikselt oma füüsilist tervist ja täiesti tasakaalustavalt kasvatan kehakaalu. Või olla õnnetu, et mu sisemine laps vaatab mind kurja näoga ja tuletab meelde, kuidas ma lubasin suurena iga päev jäätist süüa (ma ei salli jäätist üldse!). Või häbeneda, et mul ei ole suurepärast sirgjoont mööda karjääriredelit. Või mis veel halvem, et mu elu ei ole täidetud katkematu naeru, nägemuste ja materiaalse küllusega, rääkimata õnnestavast ülipikaajalisest lähisuhtest.

Ma olen absoluutne egoist. Südamerahus. See hoiab mind kenasti kahe jalaga maa küljes ja püstiasendis. Egoistina võin ma vedeleda lõunani voodis koos Bukowski või Vonneguti või jumal teab kellega. Võin teha üliusinalt füüsilisi harjutusi või personaalseid mõtterännakuid just siis, kui mulle sobib. Võin ennast rõõmuga aeglaselt tappa rohke töötamise ja vähese unega, kui olukord seda nõuab. Võin öelda inimestele väikeseid koledaid asju, nagu näiteks: ma ei saa üldse aru, misasja sa räägid; ausalt öeldes, mul on küll savi; ära tule mind õpetama; sul on ikka erakordselt koledad kingad täna vms. Ja kõik inimesed võivad minuga just täpselt samamoodi käituda. Nad võivad elada oma elu endale meelepärasel moel, rääkida seda, mis südamel või lipsab kogemata üle huulte, võivad isegi vihastada ja päris raevukad olla, kui neil seda juhtumisi vaja on. Muidugi, ma loodan väga, et nad seejuures miskites ametlike seaduste piirides püsivad, aga ülejäänu on ju kokkulepete küsimus. Egoistina ma mõistan neid. Neil on ka õigus teha vigu, õigus käituda või väljenduda valesti, õigus olla väljakannatamatult inimlik ja samas...olla hoitud ja armastatud. Olla väärtuslikud. Olla ainulaadsel moel osa elust ja maailmast.

Siinne maailm on duaalne. Kuitahes me ei püüaks luua idealiseeritud pilti, kus puuduvad tumedad toonid, maailm sellest ei muutu. Iga kord, kui me seljatame ühe probleemi, tekib uus, kui me lahendame ühe ebakõla, kuuleme veel veidramaid... Duaalsus. Ka väga vaimsele elule orienteeritud inimesed võiks natuke rohkem mõelda, millised nende elulised vajadused on rahuldamata ja alles siis lahendada mastaapseid ülesandeid. Duaalsuses on välistatud ühesuunalisus. Tasakaal duaalsuses on ju tasakaal hea ja halva, õige ja vale, tumeda ja heleda vahel. Muidugi meile meeldiks, kui seda helgemat poolt oleks rohkem. Ka see on inimlik- tahta alati enamat. Kuid kas see "enam" peab olema kõigil sarnane? Oma tillukese elulõnga puhul on meil ju otsustusvabadus. Vabadus otsustada ise, milliseid vigu ja kui palju me teha tahame, vabadus otsustada oma pisikeste igapäevaste tegude üle, vabadus mitte anda endale hinnanguid ja mitte tappa oma elurõõmu kellegi teise meeleheaks.

Miks ma nii rõõmuga egoist olen? Sest vaadake, mida mul oleks anda, kui ma ise oleksin õnnetu- jagan rahulolematust? Kui ma oleksin kindel, et maailm on hädaorg, noh, kuidas ma siis saaksin aidata kellelgi üle selle oru nõlva piiluda? Kui ma usuksin, et selles elus inimesena läbikukkunud, siis puhttehniliselt poleks mul võimalik vigade parandust teha, ma ei saa ju alustada nullist. Kui ma püüaksin inimestele meelepäraselt käituda, siis...inimeste ootused on erinevad ja vastandlikud, ei saa olla kõigile meelepärane. Kui ma püüaksin väga empaatiliselt kõiki mõista ja aidata, siis enamasti ma teeksin karuteene- võtaksin ära inimeste sünnipärase õiguse õppida oma vigadest ja tunda uhkust oma saavutuste üle. 

Jah, nii ma siis olengi egoist. Ma armastan oma elu ja seda naljakat maailma koos nende uskumatult eripäraste inimestega. Isegi kui ma vahel vihastun või kurvastan, on see ikkagi üks imepärane seiklus, mille kulg on ettearvamatu. Lõpp-punkt on ju sama.

Hingedepäev

Täna on.

Täna on kohe tunda, et on.

See on üks neid päevi, kus uks sisemise ja välimise vahel on paokil. Ma ei suutnud terve päev otsustada, kas ma lasen oma pilgul lennata või mitte, aga pärastlõunaks tekkis sellest sisemisest edasi-tagasi tuikumisest peavalu, seega..las ta siis läheb...

Mõned inimesed kaovad me elust ja mõne aja pärast ei suuda me meenutada nende nägu ega nime. Nad jätsid kuhugi oma jälje, mille ajatuuled tasandavad. Mõned inimesed aga jäävad meiega, sõltumata tahtest, hoolimata ajavoolust. Meie inimesed. 

Nad räägivad, et mu vaarema oli nõid. Nad räägivad rohkem lugusid inimeste hirmust tema oskuste ja teadmiste ees ja vähem abist, mida ta jagas. Igatahes on ta mind saatnud terve elu, siin- ja sealpoolsusest. Lapsena ei osanud ma muud, kui teda sama läbitungivalt altkulmu põrnitseda. Me ei rääkinud, aga teadsime. Me tundsime vastastikust tõukamist ja tõmmet, mõlemad sellest veidi segaduses ja sõnatud. Ta läks enne, kui ma õppisin küsima, aga andis mulle siiski teadmise mu võimalustest. Andis moel, mida ma küsida ei oleks osanudki.

Varasest lapsepõlvest kuni kahekümnendate keskpaigani nägin und, kus ma tema eest põgenesin, ikka mööda sirget kruusateed, koju. Ma teadsin, et pean olema veel kiirem, et pean lendama, mitte jooksma, et pean jõudma esimeste tammedeni ja siis kaob hirm, kaob ta põletav pilk seljal. Aastaid ei suutnud ma mõista selle unenäo tähendust. Kuni üks muldvana tädi mind õpetas, et "ole suurem kui sa oled, aja selg sirgu ja pööra ringi, siis näed, kas su hirmul on alust." Läks ligi aasta, et ma suutsin end unes nii palju kokku võtta, et selg sirgeks ajada ja talle püstipäi otsa vaadata. Aga see juhtus. Ma nägin vana naist, kelle pilgu sügavus hajus vaikselt olematuks, samal ajal lahustus ta keha udupeeneks tumedaks täpipilveks ja... ta kadus. Mulle jäi kergus ja teadmine iseendast. Nii selgelt ei olnud ma oma reaalses elus kohalolu kunagi tajunud, mitte kordagi enne ei olnud ma mõelnud, et ma ise võin juhtida oma elu, kindlas suunas, püstipäi, minevikupaineta ja hirmuta tuleviku ees. 

Seda tunnet hoidma õppisin ma palju hiljem ja minu jaoks eriliste inimeste abiga. See ei ole täna tähtis. Täna on ta jälle siin, surub vaikselt mu meelekohtades ja ohkab, lükates mind vaikselt mulle endale lähemale.

Vaat niisugused hinged ja lood...

Loomislugu

Tere tulemast, teeline!

Elus ei ole juhuslikkust. Küllap on sinugi viimane klikk millegi eeldus ja millegi tagajärg. Võib juhtuda, et sa siit kohe mitte midagi uut ega huvitavat ei leiagi. Sel juhul on siin sulle meeldetuletus või on sinu tee ajas ristuv minu omaga ja hoopis sina rikastad mind.

Me elame duaalsuses. Meie elul on lõpp ja algus. Me elu seisab koos öödest ja päevadest, õnnest ja valust, valgusest ja pimedusest ja veel paljudest vastandustest. Me näeme taevast ja maad ning neid ühendavat silmapiiri, mis edasi minnes aina eest nihkub, kättesaamatuks jääb. Mõne meist vaatavad rohkem selle välise silmapiiri poole, mõned aga süüvivad sisevaatlustesse, ajatusse silmapiiritusse.

Kui see sissejuhatus tundub liiga filosoofiline, ära muretse, ka minu elu on selles reaalsuses vägagi valgusest ja varjust sõltuv ning enamasti ma tunnen end nagu Platoni koopaelanik :) Mul on rõõm, kui leiad aega mind mu teel saata, kuid võid ka lehvitada, pehmet pärituult soovides.

Uute kohtumisteni, siin- või sealpool silmapiiri!