Säravam Heie :)

Tänane päev on kulunud puhastumisele. Süüa ei taha, liikuda ei taha (no tiibetlasi ikka tegin, inertsist vist), tahaks ainult vaikselt lebada ja taevasse vaadata. Taevas aga on olnud pilvine ja terve pika talveõhtu piilusin silmanugast, kuidas lumi keerles tänavalambi all. Keerles nii muretult ja natuke kerglaselt, nagu itsitades omaette mu tüüne vaikelu üle.

Sellisel päeval ei jäänud muud üle, kui lugeda. Seda raamatut  võib lugema jäädagi. Soe, helge ja naeratav lingvistika ja tunnetusteooria ja jumal teab mis veel...tänapäevane lugulaul :) Liitusin ühe foorumiga ja sain mõtlemisainet, kohe kuhjaga. Ja üldse, tegin ainult endale hädavajalikku. Suurema osa ajast tabasin end taas juurdlemast, mis raskus mu turjal on, et pea lausa ettepoole kumarasse vajub? Kelle raskus? Kas see ikka on minu?

Õnneks ma oma mõtteuidetesse päris ära ei eksinud ja kuulasin ikka Heiet ka. Otse, muidugi.

Midagi väga kindlat peas keerlema ei hakanud. Enamus tänasest oli selline tuttavlik, lihtne ja selge, miski nagu vastandumist ka ei tekitanud.
Aga mõned mõtted siis, mis enim kõnetasid, Heie laused ikka kursiivis, eks ole:
"Karma on see, mis on olemas, see, mida meil ei ole, see ei ole ka karma." Jah, ma olen ka mõelnud, et kuidas inimesed jaksavad ohkida, et neil pole selles elus seda ja teist ja lisavad nagu muuseas, et "mis ma küll eelmises elus tegin, karma sihuke". Põhimõtteliselt võib karma väljenduda ilmajäetusetundes, mitte puuduolevas rahas. Tunne on, raha pole. Kui keskendud tundele, no ega ei tule ka :)
"Mingil põhjusel eeldatakse seda, et mida vanemaks me saame, seda haigemad me justkui olla võiksime"  No eeldatakse jah, aga mu enda kogemus ütleb, et ega ikka ei ole küll. Lapsepõlves ma olin ikka üks ütlemata hädine äbarik, tihti lausa haiglas. Esimesed seitse aastat olid enam-vähem, aga sealt edasi... Mu ema ikka imestas, et mismoodi saavad ta lapsed sellised tõbised olla, kesk metsa ja puhta toidu peal (kohe nii puhas, et suhkur oli külalistele, omad pidid mett sööma). Niipea, kui mu esiklaps siia ilma sai, lahkusid minust ka haigused. Jäid üksikud tõsised põletikud umbes kord aastas, mis oli tõeline areng varasemaga võrreldes :) Ja täna ma ütlen, et ma nagu pigem läheksin tervemaks. Haigused kimbutavad mind veel harvem. Näis, mis edasi saab. Üks imelik tõbi on tulnud mind õpetama ja pole veel selge, kumb meist õpihimulisem on.
"Mina suunan selle väe, mille ma olen kogunud, sinna, kuhu mina ise tahan" See käis siis selle olukorra kohta, kus mõte hakkab mingis probleemis kerima ühel kohal. Kiilub ära ja vangistab su negatiivsesse mustrisse. Nojah, oma mõte, ise valid ju, oleks ainult tarkust "Stop!" öelda. Vahel ju tundub, et nooohhh, kui ma ainult natuke veel selle mõtte kallal urgitsen, siis tuleb lahendus, ehk läheb mõte ise ära, saab lõpuni mõeldud vms. No enamasti ei saa. Saab ainult aina sügavamale minna ja mida põhjale lähemal, seda vähem valgust. Kui see vägi suunata kuhugi, näiteks loomingusse või enesearendusse, siis võib loota, et kaasneb positiivne tagajärg. Minu jaoks on kirjutamine teraapiline. Niipea, kui ma oma mõtteid kirjas näen, no tunduvad imelikud, et mul sellised, nii masendavad või rahutud vms. Lööb pildi selgeks. Mina olen sõnade-inimene, mõni teine ehk joonistab või laulab või mida iganes. Enesearendus on ka see, kui oma ebamugavustundele luua positiivne afirmatsioon. Näiteks väga väsinuna ma kiidan ennast, et oh, ma poleks uskunudki, et ma nii palju suudan, ma teen selle pisikese asja veel ära ja siis olen väärt kiitust ja und :) Vahel peab ennast ise kiitma. Ainult me ise teame, kui suur pingutus on olnud. Teiste kiitus tuleneb sellest, mis teistele raske tundub, aga tihtipeale on need kiiduväärt asjaolud vägagi erinevad.
Ausalt öeldes oli mõtteid seal ikka palju rohkem ja miskid märkmed ma tegin ka pikemalt, aga las nad ootavad oma aega. Ma olen märganud, et mingi osa infost on nagu ootel ja kui lisandub veel paar kildu, siis äkki on väga oluline ja tähtis pilt valmis :)
Aga nüüd ma lähen teen oma une-eelsed toimetused ja mõttekorrastused, õigemini, lasen mõtted lihtsalt jalutama ilmaruumi, ja püüan edasi näha oma eilset und.

Ahjaa! Heie nägi täna kuidagi eriti särav välja ja ma mõtlesin, et on aeg uueks nimeks. Mul seda nime pole :) 

Ettevalmistus, jälle... :)

Kõik maised pühitsused avavad meis midagi, ühe või teise energiakeskuse, erinevad kanalid. Mitte alati ei toimu avanemine seest välja, avaneda võib ka iseendale, sisemisse avarusse, enese paremaks tundma õppimiseks. 

Ma olen kasvanud ateistlike vanematega, vene õigeusku vanavanematega ja idamaiseid usundeid uurivate sõprade-tuttavatega. Kuidagi on juhtunud nii, et ma olen luteri kirikus ristitud ja leeris käinud. Seejärel saanud harmoonia energia pühitsuse. Kolmas on veel ootel, see kolmas pühitsus, mis seob eelnevad.

Ma tean, mis tunne on olla pidevas spiraalses voolus, mis koosneb puhtast valgusest. Alguses nimetasid arstd seda holotroopseks seisundiks :) Meditsiiniliselt oleks see pidanud üsna kiirelt mööduma, aga tegelikkuses kestis umbes pool aastat. Seejärel nõrgenes, kuid jäi siiski aimatavaks. Inimestel mu ümber tekkis arusaam, et mul on mingi personaalne kanal, universaalne jõuallikas. Et mul on ligipääs kõikehõlmavale infole ja taevane kaitse. Ja palju muud toredat, mis sõnastatuna tundus natuke üleloomulik või vähemalt muinasjutuline. Ma ei osanud inimesi veenda, et tegelikkuses on see allikas kõigile kättesaadav, et kõik oleneb keskendatusest, valikutest ja eesmärkidest. See loetelu tuli nüüd miskipärast tagurpidine, aga las ta jääb, ju see oli millekski vajalik...

Ma olen vaikselt vaadanud, kuidas erinevad inimesed sõnastavad enda jaoks vaimseid eesmärke ja kuidas nad neid realiseerivad. Valdavalt on see hüplik liikumine, sest keskendumine mitmele eesmärgile hajutab sihti. Kaks sammu materiaalse poole, kaks sammu vaimse poole, mõned ärksamad liiguvad teises tempos, kuid siiski.. Selle maailma duaalsus loob olukorra, kus me peame tegema valikuid. Ka valiku tegemata jätmine on valik, sageli delegeerib see meie vastutuse kellelegi teisele, kes siis otsustab ja me sõltume neist välistest otsustest.  Nii me kaldumegi kellegi teise valitud suunale, tajumata, kuidas vool meid endasse haarab ja kaasa viib, kuid mitte selle sisemise sihi poole... Ka mina. Muidugi. Kahjuks. Aga hea on see, et keha annab märku ebasobivast, kui mitte õigel ajal, siis vähemalt enne hetk enne kukkumist. See hetk oli juba üsna lähedal, nii lähedal, et ma tundsin ta hingust kuklas. 

Ralf on lõpuks ometi pannud üles niisuguse video, mis seda väga hästi kirjeldab...Pane oma rong liikuma

Ja nüüd ma siis teengi ettevalmistusi, et see rong jälle liikuma panna :) Kuna Uraani ja Pluuto seis on nii suurepäraselt vanu mustreid esiletoov, siis on, millega tegeleda. Annaks taevas jõudu selle puhastumise sees nina veepinnal hoida :) 

Kaootiline kuulamine

Mulle väga meeldiks, kui ma saaksin kuulata Heie vestlusi Youtube´s, Ralfi meditatsioone, Villido mõtisklusi ja paljut muud, ja kui ma saaksin seda teha iga päev ja vabalt valitud ajal. Aga on nii, et ei saa. Vähemalt niikaua mitte, kuni mul on töö, mida ma küll väga armastan, kuid mis mu õhtuks kohe päris uniseks ja loiuks teeb. No olgu, meditatsioonid mahuvad :) Aga uus info, mis peaks kõnetama, vaat see enam kohale ei jõua või on vastuvõtt lünklik.

Nii siis juhtuski, et oma vaba päeva reedel veetsin Ralfi juures. Lasin endale meelde tuletada, kes ma olen ja millised on minu vajadused. Eks ma sain jälle natuke targemaks ja ehk ka valgemaks. Koos kahaneva Kuuga tegin taotluse puhastumiseks, sest nüüd juba annab keha ka märku, et piir on lähedal. Taotluse suuremaks väestamiseks astusin esimesed sammud, aga tõelise hüüumärgi pani Ralfi õuel paljajalu lumes lippamine :) Mu mõttetasand on nüüd rohkem häälestunud kaalumisele, mida ma tegelikult ise vajan ja kus ma inertsist täidan teiste vajadusi. Selge on, et praeguses etapis on välist infot väga palju ja valikute tegemine aina keerulisem. Perfektsionist minus tahaks ju kõike süvendatult, detailselt, põhjani ammutada. Realist aga väidab, et see pole võimalik ja vajalik ka mitte. Jah, ma usun, et vajalik info jõuab minuni nagunii, sellest ei pääse.

Esimene puhastav samm ongi info valimine ja keskendatuse nivelleerimine vastavalt vajadusele. Seega kuulan Heie loenguid nüüd seotuse põhjal, mis sest, et hoopis teises järjestuses :)

Kolm vahelejäävat osa lükkub sinna, kus on aega. Punkt.

Aga see kaheksas osa siis:

ja üheksas ka, sest nad on seotud:

Mina kuulasin need osad järjest, just selleks, et järgnevust hoida.

Põhimõtteliselt on see mitmekülgne ülevaade sellest, kuidas sündmus tekib ja toimub. Ka nendest sündmustest, mida toimunud ei ole, kuid millele me siiski keskendume. Kui see tundub hämar, siis tegelikult igapäevaelus on näiteid küllaga, levinum ehk see, et me kõik teeme plaane ja planeerime ette ka läbikukkumist, nimetades seda realistlikuks arvestuseks, plaaniks B või kuidas keegi. Sellealast loovust on inimestes üüratutes hulkades :)

Kolmainsus: teadvus, aine ja elu, kõike ühendamas armastus :) Väga arukas ja armas :)

Enda vajadustele vastavat saab ise luua, ei saa delegeerida. Mis tuletas mulle meelde hulga inimesi, kes enda arvates aitavad teisi, ükskõik, kas rahalisel või hingelisel eesmärgil, kuid tulemus on sama- nad kiiluvad kinni. Sest nad unustavad, et on ise ka inimesed, oma vajaduste ja eesmärkidega :) Tarkust neile :)

Mõttetasandi muutmine on üsna keeruline, sest esmalt me peame teadvustama, mis on sobimatu, siis tekitama idee sobivast ja alles siis saab mõelda, kuidas üht teisega asendada ja kas seeläbi ei teki hinges väärtuste konflikti. Uus mõttemuster võib kanda täiesti uusi väärtusi, mis võivad vastanduda meile kasvatuse või eelneva elukogemusega antud põhimõtetele. Mul oli väga raske lasta lahti mõttest, et ma ei saa võtta vastutust oma lähedaste heaolu eest, et ma saan vaid anda parima enda arvates. Tegelikult on inimestel meile erinevad ja lausa vastuolulised ootused, seega ei saa olla nö hea kõigile. Oi, see oli raskelt tulnud arusaam. Ja alguses oli ikka ülimalt keeruline keskenduda enda heaolule. Ma juba sain aru, et kui ma ise ei ole endaga rahul, siis ma ei saa seda rahulolu ka teistele jagada, kuid ikka kippusin libisema seda teed, et sina soovi ja mina täidan :) Kusjuures naljakas ja paradoksaalne on see, et mitte keegi ei olnud minuga rahul! Ma nii püüdsin ju, tulemuseta :( Niipea, kui ma keskendusin endale, oma vajadustele ja eesmärkidele, rahunesid ka inimesed mu ümber. Jah, mõned kadusid. Head teed ja rõõmsat elu neile, nende ülesanne sai minu elus täidetud :) Jah, mõned peavad mind ka täna egoistiks. Kuid ma olen aru saanud, et tegelikult on süüdistajatel endil ego-probleem. Ma ei käitu nende ootustele vastavalt, ei järgi nende reegleid vms. No ma ei saa tõesti selle eest vastutust võtta, et nende vajadused oleks rahuldatud. Nii on.

Kõik halb mu elus on heaks pöördunud. Kõige kohutavamad sündmused on osutunud meeliülendavalt vabastavaks :) Mitte, et mul oleks hull janu neid uuesti kogeda, aga tänulik, seda ma olen küll. Ja kui ma midagigi suutsin õppida, siis ilmselt kordust samal tasandil ei tule. Ehk tuleb "kontrollost" madalamal astmel, see võib küll juhtuda, et Universum nagu usaldab, aga kontrollib, et kas teadmine ikka kinnistus. Kui sündmus kordub kõrgemal tasandil, siis läks õppetund minust mööda...

Nii paljukest siis seekord. Lihtne. imeline, eluline..

Tänud Heiele inspiratsiooni eest :)

Pärast pisukest mõtlemist otsustasin, et panen siia ka tänase teksti, las nad siis olla koos, nagu perekond. Minu jaoks läks selle vestluse teine pool juba natuke uude teemasse või siis samasse, aga teises võtmes.

Mulle tundus, et kuulsin alguses oma eelnevalt siia kirjutatut või siis nagu natuke järge... See on paeluv, kuidas samad mõtted erinevates värvingutes jõuavad mitmete inimesteni samas ajaühikus.

Täna ma mõtlesin, et mõnikord me võtame vastutuse kellegi teise eest ja võtame endale tema kannatused. Meil on isegi vanasõna: "Jagatud mure on pool muret", aga- kuhu siis see teine pool jääb? Kuulajale? Kes oma mõttelõngast koob iseenda jaoks negatiivse mustri. Mitte alati ei ole meil seda tarkust, mis lubaks olukorrast kõrvale astuda ja lihtsalt kuulata. Me ikka kipume lahendusi otsima, tabasin end sellelt täna jälle...
Kuigi, ei olnud üldse minu probleem, mingit otsest seost ei olnud. See kestis küll vaid minuteid, aga andis kinnituse, et ma libisen küll sellele kaastunde libedale teele, kus reaalsustaju kaob ja tahaks sekkuda.

Mul on väga lihtne mõelda Meie-mustris ja väga lihtne mõelda Mina`s. Keeruline on neid ühildada. Et siis- Meie- ruumis kipub mu Mina lahustuma, mõnikord on see arukas, et tekitada teatav sünergia, aga vahel kaotan ma teatavas mõttes iseenda. Siis läheb pärast hulk energiat sellele, et mõista, kas see oli kasulik või tarbetu, kas ma sain midagi kaasa, mida ma ei vaja või mis mind takistama hakkab. See tekitabki tunde, et Meie tungib kuidagi Minu- ruumi, kuigi selle Meie olen ma ju ise valinud :) Kui ma naiivselt uskusin, et vaja on vaid emotsionaalselt eemalduda, st mitte lasta end tõmmata teiste tundevirvendustesse, siis nüüd on uus olukord- ma võin tunda teise inimese füüsilist valu vms. Pärast seda, kui käisin haiglas töökaaslast vaatamas, tundsin ennast terve ühtu halvasti ja vastu ööd tekkis mulle (!) vererõhu tõus, südamekloppimine... Pärast selgus, et tema rõhk alanes 20 ühiku võrra. Ma ei tea, mida nende kogemustega peale hakata. Tõesti, praegu ei tea. Ainus, millest olen aru saanud, on see, et pean mõistma, kelle haigus mul parasjagu väljendub. Oh, õigupoolest on see pikem teema, eks näis, kuidas see areneb.

Ja siis tuli mulle meelde nägemus oma taevastest vanematest ja see lõpmatu kaitstuse tunne, mis valdas. Ei, nad ei olnud inimesed, pigem teadvused, kel on küll nähtav keha, kuid mitte tahke...  Oh.. vahel ma tahaksin seal mõne hetke puhata :) et siin jätkata. Isegi teadmine, mälestus, annab  jõudu :) Ma ei oska seda sõnades väljendada või mõtestada, mul on vaid teadmine. Kuid tundub, et see teadmine on tuhandeid kordi sisukam sõnastatud arusaamadest.

Me enamasti ei tea, mida me oma eelmistest eludest kaasa oleme saanud. Üks kindlaid märke on teadmine, mis ei baseeru selle elu kogemusel. Mida vabamaks saab lasta reaalsustaju, mida vähem rakendub analüütiline mõtlemine, seda lähemal on meile need universaalsed teadmised. Vahel eelneb mul sellele kogemusele tunne, nagu tõstetaks pealt ära mu kolba ülemine kolmandik. See on füüsiliselt täiesti reaalne tunne, mis mind alguses hirmutas. Hiljaaegu sõnastas üks tuttav selle nii, et see ongi märguanne, et nüüd peaks minema analüüsilt üle tajule.  Õige. Sellel nö tajutasandil on Meie ja Mina tasakaalus, harmoonias.

Kõnekas oli see Heie lause, kus ta kasutas inimlikku väljendust: "Miks ta ... ma ju ainult hea pärast!" Ohjah. Mulle tuli meelde, kuidas mu vanaema mind taltsutas Piibli lausega "Heade kavatsustega on sillutatud põrgutee". Nii ongi. Oma parimates kavatsustes me püüame luua reaalsust teistele, küsimata, kas nad seda üldse vajavad ja mida selle looduga peale hakata. Loodu aga pöördub looja juurde, alati, vääramatult. Ja kui me oleme tekitanud kelleski ebamugavustunde, süütunde, kimbatuse vms, sest me oleme pakkunud talle ebavajalikku, siis see tunneteskaala ja ebavajalik tulemus tabab meid endid.

Ma küsisin ühelt kanaldajalt, et miks ma ei saa aidata oma lapsi, miks ma ei saa neid tervendada ja enne, kui ta vastata  jõudis, ma juba teadsin: minu otsus on, et ma ei võta neilt õigust õppetundidele, et ma suudan seda kanda ja suudan tuge pakkuda, jättes neile nende valikud. Vahel on see NII raske. raske, sest tulemus võib tulla alles aastate pärast. Mul on see kogemus oma esiklapsega..alguses oli kohutav, siis oli väsitav. siis oli pikk murelik ooteaeg..ja siis ühel kaunil päeval ta tuli ja tänas :D Ja see kaalus üles kaksteist aastat kannatusi, kuhjaga.

Seepärast ma saan ka Heiest üsna hästi aru, kui ta ütleb, et ei jõua kõigiga tegeleda, kõigile vastata vms. Ei peagi jõudma! Igal meist on oma tee käia, kui ma peaksin hüppama pidevalt ühelt teelt teisele, siis mu enda rännak läbi selle elu kaotaks voolavuse. Samuti see, kelle teele sisse põikama peaks, no ta ju kaotaks oma kogemuse ja õppetunni. Saab näidata valgust, saab käia laternaga ees, saab jagada ideid, teadmisi ja pakkuda inspiratsiooni, saab anda püsiva armastuseenergia impulsi- kuid vastu võtma peab selle ikka teeline ise, siis andma selle lisaväärtuse oma pingutuse näol ja lõpuks ehk saabki sellisest koostööst kahepoolselt tulemuslik teekond :) Mis sellest, et erinevas ajas ja ruumis, need on ju nagunii vaid suhtelised mõisted :)

Harmoonilist kulgemist ja tarkust iseendaga rahu tegemisel :)

Heie vestlus 3. ja 4. 01.

Alustan sellest, et lisan lingid:
Kolmanda jaanuari teema:

ja neljanda jaanuari:

Kuulasin mõlemat osa kohe avaldamisõhtul ja siis hiljem uuesti. Miks uuesti? Tegelikult oli lugu nii, et kolmandal jaanuari salvestist kuulates ma ei suutnud aru saada, kas hakib Heie mõte või minu vastuvõtlikkus. Mulle jäi arusaam, et miski läks nagu minust mööda. See pani mind mõtlema, et õigupoolest oleneb tulemus tuhandest pisikesest asjast. Näiteks minu taustamüra sõltuvalt kellaajast, päevatoimetuste ja -mõtete suunast ja sisust, eelnevalt toimunud vestlusest, füüsilisest enesetundest, hetkes kohalolust; aga ka sellest, millised inimesed on samal hetkel online´s ja loovad ühist vastuvõtu-välja. Oli hetki, kus ma oleks tahtnud reaalselt välja lülitada kedagi Heiega samast ruumist ja kedagi kusagilt hoomamatust ühisväljast, õigemini, tema taustamüra. Tundus, et peaks kellegi vaiksemaks sundima :D Kummaline...

Kokkuvõtlikult siis, igal uuel kuulamisel me loome uue sündmuse, millel on uus sisu, uus muster. Iga osaleja lisab oma panuse küll nähtamatult, kuid samas tuntavalt. Uues kuulamises on tunda ka, kuidas alateadvuses fookus muutub: mis on juba omandatud, mis arusaamatu (libiseb mööda) ja mis hetkes aktuaalne, just selles tillukeses ajaühikus kõige olulisem. 

Kolmandast kuupäevast jäi mu pähe see loomisruumi mõte. Et esmalt on vajalik luua ruum. Minu ruumid on alati olnud mitmemõõtmelised, seda on isegi raske visualiseerida, mis siis selgitamisest veel.. Oh, no põhimõtteliselt ma ei erista teatud loomise juures aega, mis tähendab, et ruum kui selline, on ajatu. Umbes nagu korter, kus on köötuba, vahet pole, kummas ruumis oled, ikka oled mõlemas. Ajamõõtme lisamine annab ruumile konkreetsuse: täna, järgmisel aastal, enne või pärast millegi juhtumist, vms. Teadlik otsus jätta mõni kogemus selles elus ebaoluliseks või üldse välistada, lükkab mingi õppetunni edasi, järgmisesse ajalisse ruumi, nagu kööktoas köögist tuppa, aga kapi taha- mida ei näe, seda ehk pole ka :) Samamoodi me lükkame edasi selles elus vajalikku, silma alt ära, uskudes, et me pole selleks veel valmis või et kogemus ei ole üldse vajalik. Kaudses mõttes toimub see näiteks siis, kui me surume jõuga alla oma emotsioone, eitame ja eirame neid. Või kui me ei lahenda mõnda elulise tähtsusega probleemi oma elus. Või kui me eitame universaalset põhjuse ja tagajärje seost. Jne. Selles elus olulised kogemused ja õppetunnid tabavad meid sageli ikka selles elus, aga mahasurutus on neid tegelikult kasvatanud, andnud neile veel suurema väe. Nii sünnivad ebaterved suhted, haigused, külluse puudumine... Me ie saa eitada midagi, midagi tõesti olemas ei ole, me ei tuleks selle pealegi, me ei leiaks selle jaoks sõnu ega mõttepilte. Seega me tunnistame läbi eitamise, et näiteks viha on meis olemas. Konkreetne tunne täiesti reaalsete inimeste või olukordade suhtes. Eirates sellele väge andes me juba programmeerime oma tulevikku rõõmust ilmajäetust, kibestumust, siseorganite (süda, sapp jms) haigusi. Kuigi, lihtsam oleks tunnistada, et jah, siin see tunne on ja mina olen ka, mina ei ole tunne ja tunne ei ole mina. Vaadelda seda tunnet ja mõelda, miks ta tuli, milline on ta sõnum mulle. Me võime ju selle konkreetse tunde ebasobivaks tunnistada, aga kuni muster põhjuse ja tagajärje vahel ei ilmne, tuleb ta uue väega tagasi. 

Ma olen palju aega kulutanud just selliste seoste otsimisele iseenda elus. Selleks, et luua püsivat rahuseisundit on vaja hinnanguteta aktsepteerida endaga toimuvat. Kui me suudame mõista iseennast, suudame vajadusel ka andestada või vabastada. Iseendas leidamata jäänud seosed ongi need, mis meile teiste juures enim meelehärmi või valu põhjustavad, sest jah, peegel ju ei valeta :) Kuni me ei suuda teha rahu iseendaga, ei saa me ka tingimusteta aktsepteerida teisi. Isegi kui tundub, et oh, juba õnnestub, juba ongi inimesed ilusad ja head, siis kindlasti ootab mõni emotsioon lihtsalt sobivate asjaolude kokkulangemise hetke.

Heie jutust sain kinnitust sellele, et mõned nendest mustritest, mis meis vabastamist ja uuendamist ootavad, on vanemad kui meie bioloogiline vanus. Samas, olen märganud, et just need tulevad mulle läbi teiste, on nii tuttavad, nii hinge ja vaimu riivavad... Sageli toovad need olukorrad kaasa vastastikuse egoismis süüdistamise, kuigi, tegelikult ei saa kumbki osapool lihtsalt aru, miks kogemus on vajalik selle elu kontekstis. 

Vaat nii laiali need mõtted hargnesid..

Neljanda jaanuari salvestusega juhtus nii, et kolme kuulamisega tekkis kolm teemaarendust. Rohkem ei kuula, vähemalt esialgu :) Aga sain kinnitust, et kui on küsimus, siis on ka vastus..

Esimesel kuulamisel jäi mu mõte pidama kohe alguses. Heie lause: "Kloostris olijad pühenduvad inglitasandile, olles tööriistad Looja käes." Mul on varasest lapsepõlvest teadmine, et seda elu ma olen elanud, mitte kloostris, küll aga absoluutses pühendumises. Ma tean, et ma ei mõistnud minust väljaspool toimuvat sageli ja et ma soovisin aru saada inimeses Mina-kontseptsioonist. Selle pühendunu-elu lõpuks sain kogemuse, mis tänaseni välistab minu elus vägivalla. Õigemini, ma püüan seda igal võimalikul moel leebelt ennetada, positiivseks pöörata, andestada... Kuni sarimõrvarite hingeelu uurimiseni :) Ja samal ajal ma üsna tihti tunnen sellest puudust, sellest igapäevasest tuntavast armastussidemest kogu universumiga. Kõige imelisemad hetked minu elus sisaldavad seda kogemust ja teadmine sellest on minus alati olnud. Mõnikord piisab paarist kirjareast, kaunist maalist vms, et see mind tabaks...

Ohjah..

Teise kuulamise teema oli Kundalini ja Heie selgitus. Mul tuli meelde, kui kohutavalt haige laps ma olin, kuidas mind tabasid esmalt seletamatud palavikud, ikka ülikõrged ja teadvusekaoga; seejärel hingamisteede haigused, eriti kurk (ma ei osanud sõnastada..mul polnud veel seda sõnavara), lõpuks siseorganite haigused. Esimese eluperioodi lõpuks olin ma terve nagu purikas. Aga ma olin kaotanud suure osa oma tundlikkusest ja tapnud tajusid sajal erineval moel. Kui ma lapsena uskusin, et õigeid sõnu leides, saan ma olukorda selgitada, siis teismelisena selgus, et igasugused sõnastused panevad inimesi mind hullumeelseks pidama. Noh, lühidalt öeldes, piisavalt palju sigarette, kohvi ja liha- ja su hullumeelsus taandub :) Iseasi, kui arukas see on. Samas, kuigi hullaris olid suurepärased inimesed, olid seal ka mitte nii suurepärased ravimid. Et siis, sellised valikud mul tol hetkel olid. Ka hiljem olen ma püüdnud pigem hoida fookust iseendal (selleks ma sündisin) ja vähem teistel. Elu on andnud mulle teadmise, et ma ei taha kelleltki tema isiklikku arendavat kogemust ära võtta, ma võin seista kõrval ja pakkuda tuge kasvõi füüsiliselt, võin anda teadmise, et mu tingimusteta armastus on igas olukorras alles, võin taluda süüdistusi egoismis...kuid kui vähegi võimalik, ei sekku otseselt. Et mitte seda eelpool kirjeldatud eitamis- või vältimismustrit süvendada. Võite ise arvata, kui palju on tänulikke inimesi...no on, aga selle taipamiseni võib kuluda aastakümneid..

Kolmandas kuulamises oli lause: "Peab jälgima, kas mu mõtted ja käitumine loovad kannatusi või õnnelikkust" Nõus, täiesti nõus, täiesti teadlik, kui keeruline on seda teha, mõeldes nüüd eelmisele lõigule, eks ole. Samas, miski pole kergem, kui jagada armastust. Seda versiooni, mida nimetatakse ligimesearmastuseks. Selle allikas on lõpmatult voolav ja alati olemas. Raskem on ehk hoida enda füüsiline, vaimne ja hingeline seisund sellisena, et see jagamine oleks võimalik, oleks pidev voolamine...

Mõnepäevane distants annab võimaluse jälgida, mis jääb tekstist pinnale ja mis settib :)

Heie vestlus 2.01. Õhtune aeg.

Esmalt pean kohe mainima, et seekord läksid asjad hoopis teistpidi, kui ma olin arvanud...
Vestlus ise oli selline:

Kuulasin ja panin kirja märksõnad, uitmõtted tulid vahele ja isiklikus plaanis olid need muidugi hetkel olulisemad, kuid suures plaanis...kes teab...

Kirja sai pandud sellised mõtted:

"Mis tekitab survet, pinget, kannatusi, see moodustabki enesearenguks ruumi./.../Kannatusi põhjustab enda samastamine tunnete ja mõtetega." 

Mõtlesin selle üle ja tundub, et tundub, et erinevad religioonid lähenevad erinevalt. Kui kristluses kannatused õilistavad ja eesmärk kannatustes kasvada ja mitte kaotada ligimesearmastust, siis idamaade uskumused toetavad kannatusi kui meie võimalust kasvada välja seotusest emotsioonide ja meeltega. Mis kokkuvõttes on ju üsna sama, sõnastus erineb, tulemus nagu mitte eriti...

Viimasel kahel aastal on mul kuidagi edukalt õnnestunud vältida kannatusi. Kohe niivõrd, et kummaline öelda, aga elu hakkas nagu natuke tühjana tunduma. Muidugi, mul olid erinevad emotsioonid, kuid nende avaldumine jäi umbes sellisele tasemele nagu laisk lainetus suvekuumal merel. Mu kaaslased heitsid mulle ette egoismi, kui palusin seda arvamust põhjendada, siis vastus oli kokkuvõtvalt selline, et nende arvates ei lähe ülejäänud inimkond mulle korda. Eelmisel kevadtalvel kustsusin oma tunded tagasi ja et neid intensiivistada olin mõnda aega toortoidul ning kuni kesksügiseni jätkasin vanaviisi tiibetlaste tegemist. Uskusin, et iseenda kaitseks piisab teadmisest, et olen universaalsel moel hoitud ja kaitstud. Umbes juulis hakkasin tajuma muutusi oma kehas. Ma mitte ei langetanud kaalu (nagu võiks arvata toitumisest ca 50% toortoit ja teine pool valdavalt ka taimne), vaid see hakkas kasvama. Kasv on tänaseks peatunud, aga sellest kunagi hiljem. Mu suhted inimestega mitte ei paranenud, vaid õigem oleks öelda, et ma nagu laskusin nende tasandile ja muutusin samal moel jäigaks ja haavatavaks. Mu tillukesed päeva- või nädalaeesmärgid muutusid tööpõhiseks. Õhtuti tabasin end mõtlemast, et kas harjumuspärased tänusõnad päeva eest peaks olema ood võimaluse ennast oimetuks töötada, sest enamat nagu päevas ei leidunudki. 

Oh, õigupoolest sain ma ju just selle, mida olin küsinud- emotsioonid, üles ja alla, kõike segiläbi igas päevas, suurtes kogustes. Kuid sellele lisandus inimeste tavapärane pöördumine, kes vajas abi oma mõtete selgitamisel, kes haigusega hädas, kel suhteprobleemid. Umbes novembris, hingedeajaks, kasvas see mul ülepea ja tulid esimesed kõrvalekalded: natuke nagu nohu, veidi peavalu ja uimasust, seletamatud vaevused kõhupiirkonnas ja lõpmatu väsimustunde. Aga..ma tegin tööd, sest nii ju tehakse, ma olin ikka ema edasi, sest kuhu mul selle eest minna, püüdsin ikka hea sõber ka edasi olla. Töökaaslasteni mu hea tahe enam ei ulatunud. Lisaks ääretult halvale enesetundele hakkasin ennast ka süüdi tundma. Süüdi selles, et ei jaksa naeratada, naerda, jagada positiivsust kellegi päeva ja et kippusin endasse tõmbuma, et mitte häält tõsta või konflikte põhjustada. Konfliktid muidugi ei jäänud tulemata..

Detsembri alguseks olin seisundis, kus lausa füüsiliselt tundsin, kuidas elu lahkub mu kehast. Ma ei oska seda paremini kirjeldada. Oimetuna üritasin taibata, kas tulen selle olukorraga veel kuidagi ise toime või pean abi paluma. Kui tööpinge langes, otsustasin teha mõlemat. Esmalt sattusin kristallipoes kividele ja pendlitele, millest mõned koju tõin. Uskusin, et pendli abil suudan leida kohutava enesetunde põhjused. Noh, ütleme nii, et pendlid töötavad, nende seadistamine jms võttis aega, aga jah, töötavad. Enda heaks ma neid tavapäraselt ei kasutanud. Piisas sellest, et hoidsin pendlit käes ja hetkel vajalik teadmine tuli sõna või pildina või ka lihtsalt teadmisena. 

Tänaseks on tulemus selline, et paigutasin ümber oma magamistoa, puhastasin ennast ja ruume, siis külastasin tuttavat väemeest. Selgus, et mu kahtlused olid tõepõhjaga, mu eluenergia oli nii madal, et õigupoolest oleks ma pidanud juba vaikselt lebama mõnes raskes haiguses, kõik tšakrad olid kas kinni või ülimalt aeglased. Just nagu ma olin tundnud elu kehast lahkumas, nii oligi, mul olid esimest korda elus inimesed, keda ma energeetiliselt toitsin, ise kärbudes. Umbes tunniga hakkas veri minus uuesti voolama, kuid ka praegugi ei tunne ma end tavapäraselt jõulisena. Läheb aega. Suur tänu kõigile, kes oma heade soovide ja mõtetega on mulle valgust juurde andnud, teieta...oh, ma ei tahagi mõelda...

Et siis, selle teema kohta on mul nüüd arvamus :) Ma sain oma kannatused läbi emotsioonide, taevas teab, milleks see vajalik oli. Puhtdiagnostilises mõttes ma saan täna aru, kuidas inimesed muutuvad ülekaaluliseks väga napi ja kvaliteetse toiduga, kuidas nad langevad depressiooni, kuidas siseorganid reageerivad meie tunnetele ja mõtetele ning mis selle tulemusel kehas väljendub. Ju mul siis oli seda kogemust vaja. Kui ma mõtlen, mis kogu sellel segasel ajal mulle tuntavat tuge andis, siis- oskus andestada ja kõhuhingamine (vererõhk ikka madal ja ei mingeid emotsionaalseid purskeid). Ma hakkasin tundma oma kehas teiste inimeste haigusnähte, ka telefonivestluse ajal- ma veel ei tea, mida sellega peale hakata, miski mugav asi see küll ei ole, eriti silmas pidades, et valu või pinge tuleb koos mingi infoga. Ehk edaspidi suudan selle teabe paremini vastu võtta. Või kaob see koos enesetunde paranemisega... Ah, ja ma avastasin, et ma suudan täita inimeste imelikke pisikesi soove nagu passi leidmine või võla tagasisaamine või uute kursuste avamine või...lihtsalt soovisin ja nii läkski. Mis teeb mu ettevaatlikuks, kuigi tean, et esialgu on mul selleks luba :) Ma sain tead, kui kohutavalt raske on üliemotsionaalsete inimeste elu. Pidev pendeldamine servast servani ja natuke üle ääre on meeletult koormav. Ma sain piiluda apaatia sügavusse, neid inimesi ma suudan nüüd ära tunda, ma tean, mida nad suudavad vastu võtta ja kuidas neid äratada. Ma õppisin taltsutama hingamisega keha ja mõtetega tundeid. Aga see ei olnud kerge tee... Minu valvsus kaduski hetk enne apaatiat. 

Kaheldamatult on kannatustes areng. Ma ei tea, milleks see kogemus mind ette on valmistanud, eks näis. Aga kannatused on seotud meie emotsionaalse kehaga, moodustub nagu ahel, kus iga järgnev lüli on raskem ja lõpuks võivad emotsioonid viia meid kohtadesse, kus arengut enam ei toimu. Areng võiks olla teadvustatud tegevus, kui me kulgeme autopiloodil, eksisteerime ühiskonna ootuste raames, siis me tegelikult seisame paigal. Aga paigalseis...teadagi...

Naljakas on mõelda, et ma alles augustis viisin läbi koolitust, kus muuhulgas rääkisin olukorrast eemaldumisest, et astu välja, ära samastu, siis näed lahendust. Ja elu pani mu kohe olukorda, kus selgus, et teatud emotsionaalsel tasandil polegi eemaldumine enam võimalik. Ka siis mitte, kui oled seda oskust oma loomuomaduseks pidanud. See oli üks mu selle elu "kontrollostudest", millise tulemusega, eks edasine näitab. Lasen oma kehal ja vaimul nüüd vaikselt taastuda ja keskendun ainult hädavajalikule nii töö kui isiklikus plaanis. Mõtlen armastusega neile, kes mulle selle poolaasta nii ebainimlikult vaevaliseks tegid ja tänan neid õppetunni eest :) 

Tänan ka sind, Heie, et su kaks lauset sundisid mind seda kõike kirja pannes ennast luubi all vaatama :) Läks selgemaks :)

PS- mlle ei meeldi, et rööpjoondus ei tööta, aga ju see eneseväljendus siis peabki natuke kaootiline olema.

Käed maa seest hoiavad mind jalust...

Pärast eilse postituse tegemist otsustasin mediteerida või vähemalt laadimised teha. Kummastki ei saa pikemalt kirjutada, sest iga kord, kui püüdsin ühendust luua maa keskmega, tõusid maapinnast käed, mis haarasid mu jalgadest. Nendest vabanemine võttis aega, korduvalt katkestasin ja püüdsin uuesti... Lõpuks sain aru, et mu mahasurutud maised mõtted hoiavad mind tagasi ja suundusin otse üles, valgusesse. Saatsin valgust ülevalt alla, kuid kahtpidi ühendust ei tekkinudki.

Unes nägin, et mediteerisin terve öö ning hommikuks jäi silme ette pilt nagu blogi ülevaatest, kus oli kirjas, et meditatsioonis osales 102 inimest kahest riigist. Ärkasin puhanuna ja mõteteselguses, kuid korduvad pildid kätest ja numbritest tulevad ikka silme ette.

Heie vestlus 1.01.2015 ja mis sellest sai...

Õigupoolest oli see juba mitmes, kuid nüüd ma võtsin varakult ka tekstidokumendi luua, et jooksvalt oma mõtted kirja panna. Mis osutus natuke naljakaks, sest ma pidin selleks kuulamise katkestama, kirjutama, siis uuesti kuulama ja mis selgus? Heie rääkis enamasti just seda, mis ma just kirja olin pannud. Mis pani mind mõtlema, et ehk peaks ta mulle kuhugi lihtsalt mõned märksõnad kirjutama ja info jõuaks ühisväljast ikka kohale :)

Heie vestluse lisan ka:

Minu kirjapandu oli selline:

Suur võimalus jääda oma meeleseisundisse ketrama- minu jaoks jõulunädala teema või pööripäeva-aegne teema. Erinevatest
allikatest tuli sarnane info, mis kokkuvõttes pani sügavalt mõtlema, millele ma keskendun ja mida juurde loon. Detsembri teisel nädalal hakkasin mõistma, mitte päevatöö ei väsita, vaid korduvad mõtted, nagu vaimne sundasend, mis koormab niivõrd, et ka füüsis väsib. Samas toimus ka väline mõttemustrite kontrollimine: inimesed mu ümber kordasid sarnaseid lauseid ja ma pidin otsustama, kuidas
vastata. Kas jääda harjumusliku juurde või luua uus vastus. Sarnane protsess kestab nüüd juba kolmandat nädalat. Olen hakanud pikalt ohkama- pikk väljahingamine ja mõttel minna laskmine. Uue sissehingamisega tuleb vaikus või uus teema.

Võimendub see, millele pöörad tähelepanu, mida sügavam ja pikem keskendatus, seda suurem võimendus ( Heie! vaata meie eelmise fb-vestluse lõppu...tähelepanu-teema  ) Tänulikkus olemasoleva, ka visualiseeritud olemasoleva eest, loob juurde. Keskendatuses samastume objektiga, seega teadlik valik toetab arenguid. Vabastades vanu mustreid ja keskendudes uutele, loome uusi mustreid. Hinnanguid saame anda hiljem. Suurpuhastus tuleks teha mitte ainult iseendas, vaid ka end ümbritsevas materiaalsuses, vabaneda üleliigsest, sellega lahkub ka vanade mustrite energia. Minu puhul järgneb igale vabanemisele uni, lühike, kõige enam pool tundi kestev, kuid see muudab näiteks tööalased muutused keeruliseks.

Võib juhtuda, et teised inimesed toovad meis välja selle, mis vajab vabastamist või uuenemist. Pärast protsessi võib tegelikult kaduda ka inimene elust, sest tema ülesanne, tema õpetus on toiminud. Ja siis tuleb osata lahti lasta ka neist inimestest, sest neil on oma tee ja meile tulevad uued õpetajad. Minu puhul on indikaatoriks tänutunne. Kui ma olen südamest ja siiralt tänulik kogemuse eest, siis on õpetus üsna hästi kinnistunud ja edaspidised nö kontrollivad samalaadsed olukorrad jäävad põgusateks hetkedeks.

Kannatused on kinni hinnangutes- negatiivne hinnang loob juurde negatiivseid kogemusi. Praktiseerin ise selliselt, et kui kogemus on ebamugav, ebameeldiv, olen kogemuse eest tänulik, uurin teda luubi all oma elu ja arengu kontekstis, siis lasen ta vabaks, kinnitan endale, et olen seda nüüd näinud, kuulnud, tundnud vms ja võin edasi liikuda. NB-mitte segi ajada mahasurutud mõtete ja tunnetega!

Kui väge on palju- kasutamata vägi, jagamata info lõhub väe/infokandjat, toimuvad väikesed/suured sisemised plahvatused, mis väljenduvad haigustes, traumades, ebamäärastes valuaistingutes, tundes, et elu on meist määratult suurem ja pärsib meie teotahet, tunne, et meid ei mõisteta...Võiks kasutada näiteks loovat eneseväljendust, laulu, luuletamist, joonistamist, kirjutamist... Minu puhul töötab kirjutamine, sest see on teatud mõttes ka õppematerjal ja pildialbum. Hiljem oma tekste lugedes näen, kuidas
muutused on toimunud, see aitab kogeda arengut ja märgata korduvaid kitsaskohti. Mõnikord me loome mitte seda, mis meile enda arvates ei sobi, kuid mis meid arendab, loob uue kvaliteedi. Mitte alati ei tule muutused läbi positiivsete sündmuste, tänulikuna meenutame neid hiljem, kui oleme tagantjärele tarkusega mõistnud, et olukorra traagika murdis vanu mustreid ja lõi uusi, helgemaid võimalusi.

Ühisvalikud- kaasteelised peegeldavad su enda arengut, alati juhtub hulka ka mõni nö kontrollostja, kes testib su teadlikkust iseendast, täna teda ja lase minna, sest sõnumitoojat maha ei lasta  Vabadus eeldab vastutuse võtmist iseenda väärtuste, valikute ja
enesetunde eest, sest maailm on peegeldus. Täna kirjutan seda mõtet juba kolmandat korda, küllap mul on nüüd aeg mõelda, kas ma ise olen piisavalt vastutust võtnud. Seega sellel pikemalt ei peatu, pean enne iseendasse vaatama.

Ühiskogemus- aastavahetus...usun ka pööripäeva, täiesti teine
kogemus muidugi. Mida lähemal ekvaatorile, seda ebaolulisem on pööripäev. Algallikas on kergemini tabatav kui kasutada ühisvälja väge, seega põhjarahvastel on nö lisapäev pööripäeva näol 

Võiks lisada, et jätkub... Tulemus minu jaoks: mõtlen oma vastutusele, mida olen loonud, millele keskendunud. Tundub, et mu mingi väga eluline aspekt pole piisavalt tähelepanu saanud 

Uitmõtted.....

Et kui me otsustame oma tulevase elu surma- ja sünnihetke sümbioosina ning ei saa käesolevat enam muuta siis... Mh... Ma olen tänaseni arvanud, et inimesed sünnivad erineva potentsiaaliga muutusteks. Pikka aega uskusin siiralt, et me kõik võime oma elu kujundada just nii nagu tahame, aga siis kohtasin üht teist teooriat. See, minu jaoks uus teooria väitis, et võimalused on sünnihetkega määratletud, kellel on protsent väiksem, kellel suurem. Seda muutustepotentsiaali protsenti saab muuta oma vaimse arenguga, mida kõrgemale jõuad, seda suuremad on su valikud. Usun, et see peab paika umbes samamoodi, nagu tähtede tundmisest saab alguse lugemisoskus. 

Iga autor, sõltumata oma eneseväljenduse viisist või sisust, vajab tagasisidet. Inimene on sotsiaalne olend ja peegeldus ümbritsevast arendab mina-pilti ning inspireerib. Areng võib muidugi toimuda ka üksinduses, kuid siis on see jagamata vägi, mis võib autori vastu pöörduda.

Tänud sulle, Heie!