Tegelikult tahtsin kuulata 23. 01 järelkuulamises, aga läks nii..
Kui Kõrgem mina ei kiida sündmust heaks, siis seda ka ei tule.
Rahulolematus eluga näitab, et ei ole ärgatud. Rahulolu tähendab ärkamist.
Karma ilmub konkreetse sündmusena, ka une ajal. Nii kaua, kuni seda sündmust veel pole, on võimalik hinge korjatut teisendada. Võib olla, et hinge korjatu ei väljendugi selles elus. Tuleb leida võimalus see kasvõi sõnastada.
Siin nüüd juhtus midagi kummalist ja kogu kirjutatu kadus... Ju siis polnud vaja. Igatahes oli juttu sellest, kuida Uraan mõjutab meie elu läbi sünniaasta. Pikk ja põhjalik selgitus oli.
Et see eelmine niimoodi kaotsi läks.. Oh, ma mõtlesin siis, et vaatan ka 23. jaanuari ära.
Heiel kuivpaast käsil :D Seega räägib ta kuivpaastust. Head! :)
Kundalini energiast... pikalt... šokeeriv võib olla Kundalini ärkamisele eelnev enda nägemine. Seda võib olla liiga palju. Kuidas Uraani ja Pluuto seisud seda mõjutavad.
Millest tekivad hingehaavad? Kuidas me sünnime, teadvuse valikud.
Eluring..
Pluuto seisude ajal Kundalini ärkab ja.. mis siis inimese elus juhtub.
Eneseareng ei ole tegelemine asjadega, mis on juba kadumas. Ei ole vaja minna oma isiklikule prügimäele ja hakata seal korda looma. See tekitab raskustunnet. Vaimne areng on see, kui me saame vabaks. Kui me pärast mingit õppetundi oleme vabamad, meil on rohkem ruumi ja õhku, siis on toimunud areng. Kui meil on tunne, et oleme midagi juurde saanud, siis on toimunud maine areng. Ka seda on vaja, kuid see pole vaimne areng. Ja veel palju sellel teemal...
Kuulamise ajal tegin ma mingeid väikeseid koduseid toimetusi. Täna oli füüsilise energia päev. Minu jaoks. Korra loomine enda ümber, loob alati korda mu peas. Ohh..hea tunne :)
Esmalt ma pean ausalt ütlema, et ma olen kõige paganase mugavam inimene, kes on üldse loodud. Tõesti. Iga mu liigutus on seitse korda mõõdetud, et välistada topelt tegemise võimalus. Ma ei ole omandanud ühtki oskust, mida ma igapäevaelus ei kasuta. Pigem vastupidi, ma väldin ka nende oskuste omandamist, mis teistel on olemas ja mida ma saan tarbida. Mul pole juhilube, sest alati on keegi, kel on auto ja load. Ma ei oska teha ühtki marinaadi, sest ma ei söö äädikat. Ma ei oska puid ja põõsaid tagasi lõigata, sest ma tunnen inimesi, kes sellest teinud terve teaduse ja kelle käes kõik pärast kärpimist tõesti uuele elule puhkeb. Ma ei kasvata oma põllulapil midagi, mida ma saan osta lähedalt ja mahedalt. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Mõnikord ma ise ka imestan, kuidas ma üldse olen saanud nii mugavalt elada. Tegelikult, ikka aususe huvides, tähendab see seda, et ma kas maksan rahas või maksan tegudes. Ka mõte on tegu. Soov on tegu. Palve on tegu. Ja nii ma jagan vastutasuks oma aega, mõtteid, soove ja palveid :) Mõnikord muidugi ka raha, lahkelt, sest jätkub mulle, jätkub ka teistele.
Mõni aasta tagasi ma sattusin RALFi loengusse. Mitte et ma oleks olnud siis väsinud, haige või õnnetu. Kohe üldse mitte ja pigem vastupidi. Ma olin enda arvates juba üsna "kaugelejõudnud tunnetaja" ja mida kõike veel.. Jah. Igatahes see, mida ta rääkis puudutas mind ja tekitas huvi. Ma hakkasin tegema viie tiibetlase harjutusi, kasutades alguses seda õpetust ja lisades Ralfi poolt õpetatud taotluse, vastavalt päeva vajadustele. Ma proovisin, kuidas töötab noorkuu-taotlus millegi juurde loomiseks. Ja ma hakkasin varasemast enam mediteerima. Mõned mu tuttavad panid tähele, et mul oli rohkem energiat ja elurõõmu, et ma olin tasakaalukam ja õnnelikum. Õigupoolest olin ma seda kõike ka enne, aga mitte niivõrd endast välja kiirgav. Lõpuks läksid asjad nii, et hetkel, kui ma tahtsin väemeest külastada, oli juba olemas inimene, kes vajas seda külastust enamgi kui mina. Nii me siis käisime mõned korrad, kumbki oma eesmärkide ja vajadustega. Mis lõppes sellega, et me mõlemad saime harmoonia energia esimese astme pühitsuse. Millest ma pean millalgi eraldi kirjutama...
Lühidalt oli mu elumuutev kogemus selline, et ma sain just seda, mida soovisin. Uue kodu, parema töö, cum laude, ühe täiesti hullumeelsuseni armunud mehe (seda ma rohkem ei soovi!!!), paremad suhted perekonnaga, sain ka suure hulga muid pisikesi asju, mis elu natuke elavamaks muudavad. Kohtusin paljude erinevate vaimsete teejuhtide ja õpetajatega, mõned seda olidki, mõnel oli mu jaoks ainult ilus nimi :)
Kuni ma elu laineharjal purjetades ja päikeselist elu nautides otsustasin, et ma tahan oma emotsionaalsust tagasi. Noh, et nüüd ma ju olen tugevam ja targem. Noh, et ma nüüd siis uurin neid tundeid kuidagi arukamalt. Ma ei tea, ehk see oleks õnnestunud, kui ma oleksin mõne eelneva tegevuse lõpetanud. Mida ma muidugi ei teinud. Mistõttu mingit uut aega ega ruumi juurde ei tekkinud. Mis viis lõpuks selleni, et kõikvõimalikke emotsioone tulvas mu sisse ja seest välja rohkem kui ma tegelikult oleksin soovinud. Analüüsida jõudsin pisteliselt, nagu miski vabrikukontroll, noh, et iga kümnenda vaatad üle. Või umbes nii. Mõned tunded leidsid minu seest toitu varasemast ajast talletunud kogemuste näol ja hakkasid kasvama. Ma leidsin endas oma mineviku, oma hirmud ja valud, mis äkitselt uut toitu saanuna kosusid. Nüüd ma siis olen selles etapis, kus kõik kogutu ja kogetu väljendub haigusnähtudena. Mul on üle kaheksa aasta nohu. Mul on mingid mõistetamatud valuhood erinevates punktides, kogu kehas. Mu selgroos on valusad lülid. Mu kõrvad kohisevad ja mõnikord ma kuulan vilet kosmosest, selle asemel, et magama jääda. Kusjuures kõik meditsiinilised näitajad on väga head, peale ühe. Ainult üks haigus ongi reaalne haigus, meditsiiniliselt tuvastatav ja ehk ka ravitav.
Igatahes see pidev emotsionaalsus kurnas mind, tegi mu haavatavaks. Inimesed mu ümber ei saanud aru, mis minuga toimub, miks ma enam ei naera ja naerata katkematult ja püüdsid minust ikka kuidagi seda varasemat rõõmsat ja hingetoitvat poolt välja meelitada võii ka välja pressida. Nad olid harjunud, et võisid oma murest pool minu õlgadele panna, nende kogemus ütles, et ma pean vastu. Aga ei pidanud. Lõpuks jäi ainult meeletu väsimus, soov lamada pimedas, vaikuses. Ma ise ka ei olnud endaga mitte üks teps rahul, tõesti. Ma tahtsin tagasi oma elurõõmu, ma tahtsin seda tagasi moel, kus ma suudaksin ka elu pimedama poolega toime tulla. Selleks aga pean ma esmalt rahu tegema enese pimedama poolega. Algus on tehtud, ehk ma kunagi suudan jagada seda kogemust.
Nii ma siis läksingi Ralfi juurde. Saamaks seda vaikust, pimedust ja sisemist rahu, mida igapäevaelu rutiinis ise luua ei suutnud. Tasakaalustumaks. Ma vaatasin lõkketuld, tunde, lasin end tõmmata suurde spiraali Maa südame ja Universumi vahel, kukkusin, kukkusin kohe mitu korda, et uuesti tõusta. Iga kukkumisega vabanes minus miski ja lahkus, tekitades vaba ruumi uuele. Mõnda vabanemist ma nägin, mõnda ainult tundsin kehast minemas.. Ma oleksin väga tahtnud kukkuda paremale, aga julgenud. Jah. See meheliku energiaga seotud pool on pinges, aga ju ma siis polnud veel valmis seda pinget vabastama. Niimoodi, lumises öös iseendaga, lahustudes ajas ja ruumis, ma siis kulgesin. Pidev voolav tunne kehas ja keha ümber, miski minemas minust..
Väljas magamise olin juba enne otsustanud. Ikka selleks, et olla rohkem kõiges ja vähem Minas. Võtsin seda kui raviprotseduuri. Küllap ta raviski, nagu loodus meid alati väga suuremeelselt ja armastusega ravib. Kakkude huiklemine oli viimane, mida enne und mäletan. Vastupidi mu arvamusele, et kindlasti on magamiskotis sel aastaajal külm, et küllap uni võib olla rahutu ja hommik väsinud.. no väga vastupidi: mul oli palav, külmatunnet ei olnud magades ega ärgates, uni oli sügav ja unenägudeta ning hommik rõõmus ja energiline. Käisin sörkimas ja naeratasin :)
Tavapäraselt paneb Ralf inimesi mõnda väekasse kohta tunnetama, laadima, nii maha kui juurde. Seekord seisin ma kivil jõe ääres. Nägemused aina tulid. Natuek ma neid ühes eelmises postituses juba kirjeldasin. Jah, püsiv põlemine muutus püsivaks jäätunud külmatundeks. Ma ei tea, ehk ma oleks pidanud selle tundega edasi seisma, ilmselt siis oleks kõik edasine teisti läinud. Aga juhtus, et ma äkki väga selgelt nägin, kuidas ma just nüüd sain tagasi oma vastutusruumi, oma Mina, oma valikud ja lahkun. Nii ma tegingi.
Mul ju on teadmised, mul ju on kogemusedki, kus teadmised rakenduvad praktikas. Ma tean, kuidas näha teiste tõbesid ja nende põhjuseid, kuidas tasakaalustada teisi, kuidas pidev ja ühtlane armastusevoog ravib ja tugevdab. Ja mida kõike veel... Miks ma siis iseenda peal kõike seda ei rakenda? Miks need teadmised kuhugi tahaplaanile libisevad, kui ma ise hädas olen? Ma ei tea, kas see on õige vastus, aga mulle tundub, et ma ei saa endalt võtta õppetunde. Sama põhjus nagu teiste aitamisel. Mitte et ma ei taha aidata, mitte et ma olen nii egoistlik ja südametu. Vastupidi, ma suure lugupidamise ja armastusega püüan toetada kasvu, mitte paigalseisu. Küllap ma siis hetkel pean selle teadmisega leppima. Nii on. Praegu.
Nüüd on mul kaks päeva kuulamist täiesti vahele jäänd, sest ma tegin muid huvitavaid asju, millest ma millalgi ja kuskil kirjutan.
Jälle arvutis olles, ma ikka kuulan ja püüan märkmeid ka teha..
Kuidas oma isiklikud seisud teada saada: tee sünnikaart netis (horoskoop.ee, horoskoop.ee, astro.com vms), mine siia: http://www.serennu.com/members/transitfinder.php ja vaata, mida, sellest ma väga täpselt aru saanud. Kui teada saan, teen paranduse.
Ükski sündmus ei tee haigeks, haigeks teeb suhtumine. Jah, sest me ise anname sündmustele hinnangu, samastame seda mingite emotsioonidega ja püüame paigutada uue kogemuse suhtesse eelneva eluga. Samas ei tunne me piisavalt iseennast ega eelmisi elusid. See on umbes sama nagu süüa kirsi seest ära kivi ja hinnata selle põhjal vilja maitset.
Praegu on 24h Kuu Jääras, aktiveerub kas vabaduse impulss, tervikteadmine. Kui ruumi pole sellele teadmisele, siis toimub mingi tervisealane sekkumine, trauma vms. Kui me ei vabasta end lahkuvatest mustritest, siis hakkab muunduma keha (kasvajad jms), teadvus on jäänud muutuseta peenemal tasandil ja haaranud kaasa keha.
Nüüd ma jätan selle kuulamise pooleli, sest see info tuleb minu jaoks liiga kiirelt ja on täiesti teisest ilmast. Müstika! Ma tõesti tunnen, et sein on selle tänase teksti ja minu vahel. Võidelda ei taha. Tulgu see, mis tahab tulla :) Võtan hoopis selle, kus pooleli jäin, st 22. jaanuari loengu ja vaatan, mis juhtub...
Kuulata saab seda siit:
Mulle meeldivad need algused, kus Heie sisemine naeratus saab nähtavaks :)
Märkmed:
Aeg edasi ja aeg tagasi on sama pikk. Kui me mõtleme ette, et peame viis päeva midagi tegema, tundub aeg pikk, aga möödununa- väga lühike. Ehk siis: tulevane aasta on võrdne eelmise aastaga. Aasta arvestamiseks võib kasutada ka sünnipäeva või uut sünnipäeva, mida keegi vajab.
Esmalt on ruum ja alles siis tekivad vormid selles ruumis.
Kui me vaatame eluruumi nagu kristalli, siis tahud on astroloogiline majad ja taevakehad.. Pool kristallist on Mina arenguks ja teine pool Meie arenguks. Kui me oleme kõigega üks, on seda üks-olemist raske teadvustada, selleks peab eralduma.
Nii nagu Maal, on ka Päiekesel elanikud. Maa missiooniks on saada Päikeseks. Maale jäävad elama need, kelle keha on nii puhas, et nad saavad elada Päikesel. Me võime öelda, et me kõik oleme valgused, küsimus on selles, kas see valgus (armastusetarkus) meist välja paistab, kas see on nähtav endale ja teistele. Kas meil on side ühisväljadega või ei ole. Kui sa tunned, et sind ei armasta keegi, hinga sisse ja sinuga on Maa armastus :)
Kui meie elus on midagi puudu, siis me selle puuduoleva peame ise looma. Luues peab alati mõtlema, kuidas luua õnnelikkust mitte ainult teistele, vaid ka teistele. Ühtib väga täpselt minu arusaamaga soovidest. Kui ma aitan täituda kellegi soovil, siis üks eeltingimusi on alati see, et inimene peab suutma sõnastada, kuidas see teeb õnnelikumaks teiste inimeste elu. See on ka üks põhjuseid, miks ma üliharva endale midagi soovin. On lihtsam kohe teistele soovida, osa sellest jõuab nagunii ka minuni.
Olen märganud, et kui mulle tundub, et inimesed mind ei mõista, siis meil on kas erinevad kogemused või erinevad vajadused. Ma ei saa eeldada, et ülejäänute vajadused ja eelnev elu on minu omadega kattuv, kuid ma saan kaaluda, kas teise inimese vaatenurgaga tutvumine on mulle arendav, kas see viib mind edasi või juhib tähelepanu puudujääkidele mu elulises kasvus.
Väitmaks, et mind ei mõisteta, peab taju olema väga avar, et mõista ennast, teist ja neid seisundeid ka võrrelda. Kui ma mõistan iseennast, olen ma kohe ühisväljas nende inimestega, kes ka püüavad mõista. Mina ja Meie kasvavad koos.
Kõik olemasolev on loodud kellegi poolt ja loodud ühiselt. Meie ümber on palju teadvusi, kelle loodud vormid on meie ümber. Me ise oleme ka elus näide sellest, kuidas me seome elu ja ainet. Kas me suudame seda hoida ja taastoota? Kõige olulisem- kas me oleme selle elusa eluga kontaktis, kasvõi tunnikese päevas? Näiteks loodus, taevas.. Meil on igal hetkel parimad võimalused enesearenguks.
Kui praegu ongi parim elu, siis peaks küsima, milleks parim? Põhjuseta pole midagi. Suurim põhjus on see, et teadvus ärkaks, oleks kontaktis elusa eluga, mis annab energiat. Minu enda elus elu ei saa olla lahutatud teiste omadest, sest see on meeleseisund, mis on avatud ja piirideta. Meie-tunne on piirideta Mina-tunne.
Tuleks rõõmuga luua neid asju, mida elus veel ei ole.
Siis tuleb juttu päevaenergiatest, mida on takkajärgi huvitav kuulata: olin ühiskonnast eemal, looduses, iseendaga..
Kuu tähistab inimehituses astraalmaailma. Me tajume läbi füüsilise keha rütmilisust, kuid ei sisene sellesse läbi füüsilise keha, astraaltasand teeb selle tuntavaks.
Kui me loome uut vormi ja meile tundub, et see ebaõnnestub, siis me loome mureseisundis, ka teiste kahtlused võivad olla takistavad. Siis võib küll asi tekkida, aga ebameeldivate lisadega
Kuu on Kalades ja toob asjad nähtavale. Märgakem oma unesid ja seisundeid järgneva 6-7 tunni jooksul. Väga lihtne oli minna energeetilisse spiraali, tekkis täiesti nähtav reaktsioon kehas, mis hakkas ka ellipsikujuliselt pöörlema ja nõrgad kohad olid tuntavad. Tahtmine seljale kukkuda, minevikupained, valvelolek..see kadus, sest ma lasingi end ühe väemehe toel lumme langeda. Ma nägin oma tundeid. Lebasin pilk taevas ja tundsin, kuidas vanad emotsioonid valgusid minust välja. Voolamine oli tunda kehas ja nahal ja ka kehast mõnekümne sentimeetri kaugusel. Kinnisilmi nägin ka nende tunnete ja mälestuste värve. Väga vabastav.
Me võime kogeda sündmusi, mille kohta me ei taha, et need kunagi korduks. Kuu Jäära jõudes jõuame algpunkti.
Und ei näinud. Või siis ei mäleta. Hommikusel meditatsioonil nägin küll nii mõndagi... Eelkõige tuld, Maa põles, siis põlesid üksikud kohad Maal, jäi tühermaa, sarnane kõrbele. Mäletan tuleriitasid, põhunukkude ja nõidade põletamist. Ja siis äkki oli kõikjal vesi, nukud ja nõiad olid segamini vees, tõusid pinnale, uppusid, voolasid jõega kaasa. Lahtisilmi. Õudustunne ja lõputu kurbus. Kusjuures põhunukud tekitasid suuremat õõva kui uppuvad inimesed. Lõpuks muutus kõik halliks nagu lumeraske taevas ja sel hetkel oli mul kohutavalt külm. Kõige tugevam külmus oli luudes. Lõpetasin meditatsiooni, kuid ma ei tea, kas see oli hea mõte. Tänaseks on sellest jäänud valu abaluude vahel ja põsesarnades. Ilmselt jäi midagi vabaks laskmata.. Mõtlen selle...
Sellele kuulamisele hakkisid vahele külalised ja telefonikõned, kuid kõik oli nii lihtne, selge, mõistetav. Väga hea, et ma ei sundinud ennast kuulama tänast ja jäin sisetunde juurde :)
Kurbus. Ma mõtlesin mitu nädalat, mis see on, mis kusagil vaikselt urgitseb. Keskendumisel poeb oma urgu peitu ja ootab, kuni ma jälle hajusaks muutun. Kurbus. Kurbus selle pärast, mida ma ei ole taibanud muuta ja nüüd muuta enam ei saa. Ma saan ainult loota, et need on omandatud õppetunnid.
Lugesin täna, et keegi ootab armumist, et oleks ilu ja põlemist, et saaks jõudu juurde. Ja no et saaks luua, luua ilu, elu, luulet, elulist ja ilusat luulet. Kas selleks peab armuma? Kas loomine on armumise tagajärg ja armumine on loomise eeldus?
Ma olen uskunud, et armastus on loov. Sellest sünnivad rõõmsalt helged pildid ja sõnad, sündmused ja ideed. Armumine...iial ei tea, millega see lõpeb. Jah, ta loob, kiirelt ja uhkelt, tulest ja tähtedest, sest me lendame selles tundes nii kõrgele. Armastuses on tasakaalu, on pühendumust ja kannatlikkust, andestust ja abivalmidust. Armastus loob kõikehõlmavat ja püsivat. Kui ka tunne ei püsi, siis loodu jääb. Saadab meid vaikse sooja säraga ka minevikust.
Loovad inimesed otsivad inspiratsiooni, midagi, mis puudutaks servapidi ja ergutaks ennast väljendama. Väline impulss muutub sel moel läbi sisemise äratundmise.. loominguks. Me oleme loojad igas hetkes, me loome oma elu, oma hinge, oma kasvamise lugu. Mis meid seejuures inspireerib? Varem kogetu, varem loodu, meie endi endistes eludes loodu, tundub mulle. Seega kogu meie loomingus väljendub meie lugu, meie aja lugu. Me loome läbi iseenda, läbi oma kasvuvalude ja -rõõmude.
Kui ma vaatan oma lugusid läbi aegade, riimis, vabavärsis, proosas, päevikuna, jooniste, joonistuste ja fotodena... Minu kasvamise lugu. Mind kõnetav. On kena, kui keegi leiab äratundmist, aga on hästi ka siis, kui ei leia. Ma ei oska luua kommertslikult, müügiks. Müüa ennast? Rasked valikud.
Kurbus on üks neid elu tahke, mida ma ei oska loovalt vormida millekski uueks. Lihtsalt lasen endal seda tunda, ujun kuni jaksan selles ja, kui enam ei jaksa, siis löövad lained üle pea kokku. Löögu. Küll ta läheb, kui ma olen valmis lahti laskma. Ükskord ju ikka olen :) Aga mitte praegu. Just praegu ma poen oma nurmenukuteega teki sisse ja lasen ajal voolata. Või endal, ajas. Esimene paranemismärk on naer. Alati. Ja raudrohutee on abiks, kui kiire selle naeruni jõudmisega :)
Mahasurutud tunded kerkivad pinnale. Nagu leina erinevad faasid... Läbid need teadmisega, et ees on heledam aeg..
Inimesi on ikka vähe. Mõned on nüüd täiesti ära kadunud ja neid nagu poleks olnudki. Puhta kärata kadund. Jah. Ma nüüd ei tea, kas nende aeg minu elus sai otsa või ma tegin ise midagi tõukavat. Praegu on selline etapp, kus ma ei reageeri, kuulan, aga vastata ei oska, näen, aga midagi teha ei oska, ainult vaatan. Aeg voolab. Las ta siis olla praegu nii. Paus.
Elusa elu leidmine on olulisim. Me peame sellega kogu aeg kontaktis olema, muidu hakkab hing nutma. Me oleme siin selleks, et ehitada oma hing. See, kas me oleme hingega kontaktis, on näha sündmustes. Füüsilise kehas toimuv näitab, mis peenematel tasanditel toimub. Mu füüsiline keha näitab äkki kulumise märke. Füüsilist jõudu ega aktiivsust pole. Täielik vaikelu. Süüa, juua, liikuda, rääkida..ei taha. Vaataks lage, mediteeriks, magaks, vaataks und ka lahtiste silmadega. See ei ole laiskus ega väsimus. Laiskus ei laseks mul siiski tööl käia ja väsimus ei laseks keskenduda. Aga selles suhtes on kõik hästi, st-tehtud. Hõljuv ja unelev olek saadab mind juba nädalapäevad, ehk kauem. Ajataju on kadunud...
Noniiiii... ma ei saa kirjutada. Aeg voolab kuidagi teisiti. Lihtsalt kuulan ja lisan video. Ja just nüüd hakkas Heie rääkima ajast, mida me tajume erinevalt :)
Terve päevatäis unustatud asju :) No kõik läheb meelest. Isegi veejoomine. Taevas küll. No õnneks ütleks Heie, et see tuleb Neptuni seisudest ja ah, ju see siis mõjus mulle ka. Inimesed olid täna kuidagi eriti hajevil ja olukorrad kujunesid vastavalt sellele. Rahulikuks :) Kiirelt kadunud päev. Võib olla, et ma lihtsalt kõike ei mäleta...
Heie sissejuhatus on ka unustamisest praeguses seisus ja ta ka on unustanud ..ee... olulisi asju. Lohutav, eks ole, et pole üksi Unustuse jõel. Loengu algus sisaldab infot neile, kes on sündinud kuu viimastel päevadel. (Seda teemat tuleb hiljem ka sisse). Ükskõik, millise kuu. No ma ei ole, tõesti :) Kuulan, aga libiseb... Kirja pidin panema, et ei unustaks.
Iga püsti seisev inimene on nagu antenn, seistes oleme ühenduses Maaga ja tema armastusega :)
Ma joon kuulamise ajal teed noortest kaselehtedest, oi, kui hea :)
G. Aarma ütles, et tehke vaikusetund igas päevas. Või minutidki. Et vabaneda üleliigsest energiast. Mulle meeldib vaikus. Kui ma ei saa oma vaikuseruumi, siis ma väsin, saan peavalu ja hakkan vibreerima. Päriselt. See on sarnane sellele värinale, mis tuleb siis, kui oled lihaseid üle pingutanud. Vaikus täidab puhtusega mu mõtted ja rahustab tunded. Toob selguse ja rahu.
Huvitav on jutt naftast. Tekketeooriad ja kuidas tegelikult selle kasutamine erineval moel teeb Maale head.
Täna on keeruline korraga kuulata ja kirjutada. Tahaks hoopis silmad kinni lamada oma armsas voodis. Kuulata ka, madalal häälel. Natuke jahe on, terve päev on olnud kõhedavõitu, nagu tuul puhuks seljale. Tee, mida ma joon, need kaselehed, tahavad kogu aeg suhu lipsata, vastu punnida ei jaksa, eks ma siis söön need lehed ka ära, kui vaja.
Astroloogid on hakanud uurima asteroide. Kuidas nende energiat tuua füüsilisse maailma.. Ma usun, et ilmaruumis on kõik seotud, kõik on võrdselt oluline. Inimene, sipelgas, kivi, sõna või asteroid... Kõik loodu on vajalik ja väärtuslik, ka siis, kui me ei oska seda mõtestada.
Paastumise ajal võib kaal 100 gr kaupa ka tõusta. Õhk. Me omastame õhku. Ja seeläbi armastust :)
Mulle meeldivad Heie elulised näited. Ma ise kipun ka niimoodi, näidete varal rääkima.
Neptuni tugev mõju sünnikaardis paneb asju unustama, kuid võimaldab head taju, rändamist, nägemusi, visioone.. Näiteks need inimesed, kes aknast välja vaadates ennastki unustavad... Neptuni ja Marsi seisu ajal on võimalik hakata neid asju teostama. Kui tekib segadus ja meile tundub, et oleme maailmas, mida me ei tunne, siis tuleks vaadelda, kuidas selles maailmas seadused töötavad. Nagu unes.
Neptun toob välja loomuse eripära, toob meeleseisundile juurde jõudu ja väge. Veetilk muutub ookeaniks. Milline see ookean on, sõltub meeleseisundist. Meeleseisund valgub kaasa uude maailma, seisundisse. Kui vaja, tuleb muuta meeleseisundit. Ka negatiivsed emotsioonid võimenduvad. No ja muidugi armastus, kaastunne jms :) Peab mõistma, et meeleseisundit saab valida, siis otsustada, milline sobiks. Otsus toob muutuse.
Kõikjal, kus loomisruumis on sammas, räägitakse energiast. Kui see on siin, on see kasutamiskõlbulik kõigile. Me kõik vajame, et see peenenergia voolaks läbi meie selgroo. Inimene peaks kogu aeg vastu võtma peenemat energiat ja jämedama ära andma.
Keskendumine on keeruline, mõte libiseb vahepeal oma rada ja ma unustan kuulamise. Nö tagasi kuulama jõudes avastan, et mäletan vahepealset osa, kuulsin seda küll, aga nagu ei kinnitu. Seega, kirja saab see, kus kohal olin.
Vana mingu, uus tulgu, kõige paremal ja kõrgemal moel meile kõigile. Mulle meeldib see paus, mille Heie teeb, hetked enne sõnastamist. See laseb mul ette teada, mida ta ütleb ja mõte kordab ise kaasa :)
No see praegune aeg, see on ikka eriti unenäoline olek :)
Kuu loomisega kaasnev vägi annab ilmselt ideede teostumisele vunki juurde. Just tuli meelde, et arutlesin töö pikalt mitte tööasju, vaid hoopis oma köögi remonti ja sisustuse uuendamist. Tähelepanu on olnud enda pideval positsioneerimisel, et kas ma ikka olen siin ja praegu.. või mujal.
Suurem osa tänasest loengust on meil varem jutuks olnud, aitäh, Heie, jagamast! Haigused ja valud, ühisvälja kogemus haiguste, valude ja traumade puhul. Väga võimsalt töötav! Üldse mitte keeruline, sest kui ikka on häda käes, siis vajaliku info saamisel hakkab omaenese alateadvus väga kiirelt toimetama. Mul on väga suur rõõm seda siin jagada, sest nüüd on see mul siin endal ka olemas :) Juhuks kui jälle miski nii palju minust suurem on, et elementaarne ei taha meenuda....
Mõtted, mis ei ole veel kinnitunud, aga on olulised:
Puudutusega ravitsejad on elu elu järel kogenud erinevate haiguste mustreid ja nii õppinud. Haiged võivad olla haiged kaastundest. Suure tõenäosusega on suur osa haigetest inimestest andnud eelnevas elus andnud lubaduse saada ravitsejaks. Suurimat abi saada anda olles sama haiguse ühisväljas kohal.
Mingis üleelamiste-seisundis, kus on väga raske ja kohe mitte midagi ei oska teha, võiks mõelda, et hetkel (ja enne ja hiljem) on veel loendamatuid inimesi samas olukorras. Ühtsustunde tundmine annab kergust.
Kuni kuuloomiseni me kogeme seda, kuidas me oleme energiaga ringi käinud. Pool aega kuust nagu hingame sisse ja teise poole välja. Vanal kuul tahaks tegutseda, aga ei saa, noorel kuul tekivad nagu mingid takistused. Kui energiaga on valesti ringi käidud, tuleb väsimus ja energiat ei jagu vana kuu ajal. Füüsilist energiat ei ole eriti, paast ehk ka mõjutab seda, aga vaimset on, piisavalt. Vastuvõtlikkus on suur ja võime teisendada kogetut samuti.
Hea võimalus märgata, kas ma ise reageerin kuufaasidele, kuidas need mind mõjutavad? Ikka mõjuvad. Vägagi. Kuu loomisfaasis ma olen askeldaja, kahanemise ajal lõpetan alustatut. Kahanemise ajal tunnetan paremini oma keha ja emotsioone selle toimise mõjutajana. Noorkuuga on suund endast välja loomiseks, uuendamiseks, algatusteks, uudishimulik ja uuriv aeg. Kahanev kuu viib pilgu sissepoole, siis ma töötlen, talletan, valin, millest loobuda ja jälgin, millest keha soovib loobuda (see pole alati kattuv :) ). Sel piiril, kus taevas on poolkuu, ma jään natuke seisma nagu... Ümberlültus võib lausa igapäevast elu häirida. Olen vaikselt hakanud oma plaane tegema nii, et need kattuks kuufaasidega: suuremad organiseerimised kasvavas kuus ja tegevuste lõpetamine kahanevas. On lihtsam.
Iga kuuloomisega tuleb uus energialaine teadvustele kasutamiseks. Kogu aeg saame lisaväge. Koos tiibetlaste praktiseerimisega käib alati taotluse tegemine. Taotlus võib olla ka pikaajalise eesmärgiga ja neid pikemaid ma alati seostan kuufaasidega. Taotlen siis vastavalt vabanemist ja juurde loomist. Töötab. 100 %. Töötab isegi siis, kui hiljem ei jaksa ise ka ära imestada, kuidas nii tobe idee võis üldse tulla. No sel juhul saab muidugi väga ruttu selgeks, et soovi muster on tekkinud välisest survest või soovist kuidagi ise mõjutada välist, sisemist muutmata :D Olge oma soovidega ettevaatlikud! Ma nüüdseks täidan meelsasti teiste soove. Jah, on inimesi, kes ei usu, et neil universumiga samasugune otseühendus on... Siiani on need soovid täitunud ja see "täitsa-vale-soovimine" on mulle ka teiste puhul nähtavaks saanud. Tahetakse midagi nii väga-väga ja siis mõne aja pärast ma saan palve, et "ei-ei, seda ma siiski enam ei taha". Nojah, tühistama ma pole veel õppinud. Pole vajalikuks pidanud. Kuidas me muidu saame aru vajadusest oma eesmärgid põhjalikult mõtestada? Või kuidas me õpime elu usaldama? Elul on tegelikult alati varuks palju paremad lahendused, kui me ise oskame välja mõelda :) Ja kui me tuleme suurepärasele ideele, mis toetab meie arengut, siis kõik laabub nagu iseenesest, universum ulatab käe ja tema pehme puudutus mõjub nagu võlukepiga viibutus :)
Kui me haigestume, näiteks selg on kange ja valus, siis tuleks mõelda sellele, mis teod jäävad tegemata, sest me haigestusime- keha võib tulla appi, et ei saaks teha asju, mis ei ole elu-ülesandega kooskõlas. Üks võimalusi on see, et keha lihtsalt ei liigu. Planeeritud tegevusest loobumine võib sel juhul mõjuda tervendavalt. Miks mul ei ole pikki viirus- või külmetushaigusi? No kui nüüd toit jms kõrvale jätta, siis ilmselt suhtumise pärast. Ma absoluutselt naudin oma tõbe, loon endale kõik mugavused, mis pähe tulevad ja tänan oma haigust, et ta mulle meelde tuletas, kui lõpmatult oluline ma olen iseenda jaoks :) Maksimaalselt 48 tundi saan ma siis rõõmu tunda oma olemasolust, iga keharakuga naeratada :) Siis on tervis tagasi, isegi kui ma väga tahaks veel paar päeva oma perekonda orjastada ja aeglast surijat mängida. Lapsi muidugi aeg-ajalt vihastab see, kuidas ma haigusest mõnu tunnen, jagan väikseid detaile rõhutades, kui huvitava kogemuse ma sain. No kes ikka viitsiks kuulata juttu sellest, kuidas seekord see tatt ninas ikka lausa eriliselt kinni on, hoopis teistes punktides ja teise survega jms... :D Aga sellest on määratu kasu. Ma ise õpin ka aina uusi asjaolusid haiguste ja neist vabanemise kohta.
Viimasel haiguskorral ma sain miski kõhugripi. Võtsin kohe vaba päeva ja otsustasin, et nüüd ma oksendan terve päev ja olgu olla see kogemus, palun, koos kõhulahtisusega. Kaalulanguse 1 kilo kolme päevaga planeerisin ka sinna sisse. Ise ikka väga rahul ja õnnelik. Noh, tegelikult läks nii, et miskit haigust ei tulnudki, Kõht rahunes paari tunniga maha, iiveldustunne ja korin kadus, palavikutunne ja külmavärinad kah. Aga ma sain mõnusa päeva ja tõepoolest kaotasin kilo! Ehk sellest, et jõin suurtes kogustes vett ja kõndisin palju, ei tea.. See polegi tähtis. Oluline on see, et ma sain päeva iseendale, mida ma muidu võtta ei oska, sain planeerimatu veepaastu ja kaalulanguse. No nüüd mul on kaks kilo veel, millest tahaks vabaneda, et ei peaks uusi riideid ostma, näis, mis elu sellele lahenduseks pakub :D
Kui mingid asjad saavad otsa, siis tuleks rõõmustada, et see kogemus on üldse olemas olnud. Sellele kogetule saame hiljem toetuda, see loob pinnast jalge alla, millele edasist elu ehitada. vabanenud vormid vabastavad ruumi. See võimaldab meil luua uusi vorme ja mustreid. Andkem vabaks ja tehkem ruumi uue loomiseks ja teadvustamiseks, mida luua.
Seda ma teen! Juba teengi... Iga vabanemisega tuleb rõõm ja selgus. Ma tajun siis kõike heledamana ja värvid muutuvad selgemaks. Mõnikord järgneb sellele teadvustatud vabanemisele uni, ilmselt siis ongi olnud selline pingutus, kus keha küsib puhkust. Puhkust mitte vabanemispingutuse eest, aga selle eelneva koorma kandmise eest. Samamoodi võib hing vajada puhkust emotsioonidest ja vaim ideedest ning nägemustest... Mul.
